Sookailu kasutas vanarahvas mitmesuguste haiguste raviks, aga ka kahjurite tõrjeks

Sookailu õitsemise ajal on raba täis peadpööritavat uimastavat lõhna. Vanarahvas kasutas teda mitmesuguste haiguste raviks, aga ka kahjurite tõrjeks.

Sookail (Ledum palustre L.) on igihaljas kääbuspõõsas teiste meile tuntud sootaimede – kanarbikuliste sugukonnast. Ta meenutab tõesti väikesekasvulisi rododendroneid ja on nendega samast perekonnast. Sellepärast on vanasti sookailu ladinakeelseks nimeks märgitud ka Rhododendron palustre. Inglise keeles nimetatakse teda metsikuks rosmariiniks – wild rosemary. Meie oma murdekeeltes aga kaljudeks, unerohuks ja Võromaal tsahknaks, mis on mõnele poliitikule ka perekonnanime andnud.

Kehvemas kasvukohas võib sookail olla päris madal, aga võib kasvada ka inimesele vööni. Tema varred on pruunid ning noorte okste tipud, lehtede alumine pind ja õieraod samuti pruunid, aga viltjad. Lehed on nahkjad, pikad ja peenikesed, lineaalsed. Kuuma ilmaga rulluvad need kokku. Mais õitsema puhkevad valged, justkui valgevahused õied asuvad kännasjalt varte tippudes, neid on enam kui 20 viietist õit. Vilja me enamasti uurima ei vaevu, aga see on ümmargune viiepesaline kupar.