Pärandniitude taastaja: muu Euroopa tahab jõuda siia, kus on Eesti praegu

Brändi Saaremaa Nature Farming eestvedaja Mario Talvist tegeleb pärandniitude taastamise ja majandamisega. Tema sõnul pidurdab Eesti ambitsioonika niitude ja loopealsete taastamise eesmärgini jõudmise hoogu nii rahapuudus, ametnike haldussuutmatus kui ka alasid hooldama hakkavate loomade nappus.

„Pärandniidu näol on tegu inimese ja looduse koostöös tekkinud vormiga, mis oli umbes sada aastat tagasi eluliselt tähtis väga paljudele: sinna mindi pakku sõja eest, sealt saadi loomadele talvine sööt, lehevihad ja puit. Toona olid Eesti metsad valdavalt puisniidud ja kõigil mereäärsetel karjamaadel olid loomad. Tänapäeval kompenseeritakse vahepealset kolhoosiaega ja maaelu vähenemist sellega, et kinnikasvanud niitudest taastatakse niidetavaid ja karjatatavaid kooslusi,“ alustab Talvist.

„Pärandniidud on meie elurikkuse häll, sest enamik taime-, looma- ja linnuliike on nendega seotud – tegu on paljude liikide jaoks ainsate kohtadega, kus need areneda saavad. Kui pärandniite ei ole või on liiga vähe, variseb kogu ökosüsteem kokku. Tugevat elurikkuse langustrendi näitavad praegu kahjuks kõik indikaatorid. Seega on meil täita väga suur roll mitte ainult Eesti, vaid ka kogu Euroopa ja võib-olla isegi kogu maailma kontekstis,“ selgitab ta.

Ambitsioonikas eesmärk

Eestis on 2027. aastaks seatud ambitsioonikas eesmärk taastada 50 000 hektarit erinevaid niidukooslusi. „Võin Eesti Pärandniitude Hooldajate MTÜ juhatuse liikme ja tegevuse põhilise propageerijana öelda, et Eesti pärandniitudel läheb ühelt poolt hästi ja teisalt halvasti: eestlaste jaoks on meid ümbritsev loodus n-ö tavaline, Euroopa mõistes aga tegeleme harukordse asjaga, sest mida lõuna poole liigume, seda vähem on päris loodust alles. Kui meie räägime kümnete või sadade hektarite ökosüsteemide taastamisest aastas, siis nende jaoks tundub see kolossaalselt palju. Teisalt on Eestis veel mõni inimpõlv tagasi olnud üle miljoni hektari pärandniite, millest täna hooldame vaid ligi 40 000 ha ning millest puisniite vaid 1400 ha. Vähem kui saja aastaga on olnud meeletu kukkumine,“ selgitab ta. „Muu Euroopa tahab jõuda siia, kus Eesti on praegu, kui nad üldse oskavad seda ette kujutada, aga ka meil ei ole hästi, sest nii lindude liigirikkuse, putukate massi kui ka liikide arvukuse numbrid lähevad ülikiires tempos alla, välja arvatud ehk Lääne-Eestis, saartel või Karula kandis.“

„Kui rääkida eesmärgini jõudmisest, tekib küsimus, kust tuleb selleks raha. Üks hektar puisniitu maksab praegu vähemalt 6000 eurot pluss käibemaks, muud kooslused sõltuvalt nende kinnikasvamise etapist natuke vähem. Ministeeriumide aruande kohaselt on meil raha olemas vaid umbes 45 000 hektarini jõudmiseks. Suurem probleem on, et isegi kui leiame lisaraha, näiteks erasektorist, ei ole meil loomi, kes neid alasid pärast hooldama hakkavad. Meil kadus aastaga 20 000 lammast ja 8000 veist, ühelt poolt söödapuuduse, teisalt kogu sektori kehva käekäigu tõttu viimasel viiel aastal. Loomi AI-ga aga kopeerida ei saa ning arvude taastumine võib võtta väga kaua aega,“ räägib Talvist

Pillimehest põllumeheks

Põllumajandust ega toidutootmist Talvist õppinud ei ole, vaid on hoopis õppinud muusik, kes on suurema osa elust valikuid tehes lähtunud sellest, millal ja mida ta teha tahab – valikud tulevat tee peale ette, inimese asi olevat need ära tunda. „Minu vanavanemad pidasid mereäärsel alevi ühiskarjamaal lambaid. 15–20 aastat tagasi oli selline vorm veel olemas, et paljudel oli 4–10 lammast, neile pandi karjamärgid paelaga kaela ja saadeti ühisele karjamaale. Kui vanavanemate vanus ja tervis ei lubanud täiel rinnal enam loomapidamisega tegeleda, küsisid nad, et äkki tahan ise sellega tegeleda, ja mina vastasin, et vaatan,“ tutvustab ta enda põllumajandusse sattumist 15 aastat tagasi.

„Olin pikki aastaid tegelenud ärikinnisvara ja suurte rahadega, nii et läbirääkimised, lepingute sõlmimised ja võõraste inimestega kontakti võtmine oli minu jaoks igapäevane. Minu „vaatan“ tähendas, et mul oli kevadel null ja sügisel juba üle 500 hektari maad, samuti ei alustanud ma 5–15 loomaga, vaid ostsin Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) rahastuse toel Šotimaalt korraga kohe 70 veist. Ega ma suurt mõelnud, hakkasin kohe tegutsema. Minu ettevõtmine on olnud nagu laeva juhtimine – sadamast tuleb õigel momendil lahkuda ja siis hakkad kurssi muutma suunas, kuhu tahad järgmiseks minna.“

Nõuga toetas teda tollal naise onu, kes oli loomadega kokku puutunud ja on praeguseni pereettevõttega seotud. „Ka alade taastamist ei alustanud me 5–10 hektarist, vaid esimene projekt oli kohe paarsada hektarit. Tagantjärele mõeldes oli see täiesti hullumeelne, aga siis tundus hea plaan. Raha mul polnud, aga ema toonane elukaaslane laenas pool miljonit krooni, mis oli juba meeletu ime iseenesest. Aastate jooksul oleme teinud pooleteise miljoni euro eest kümneid KIK-i projekte ja oleme seetõttu üks suuremaid erasektori looduskaitserahade kasutajaid. Selleta me toimida ei saaks,“ lisab Talvist.

Tööpäev võib kesta 14 tundi

Talvist kinnitab, et ta ei ole põllumees, kes oleks aasta läbi 24/7 tööl. „Minu tööpäev näeb välja näiteks nii, et ärkan pigem pärast üheksat-kümmet ja sõltuvalt sellest, kas on intensiivsem või vähem intensiivsem periood, võib töö kesta õhtul kaheteistkümneni. Päeva jooksul tuleb käia objektidel puid ette märkimas, loomi kontrollimas, teha kõnesid, et põllumajandustootmine toimiks, ja hulganisti arvutitööd. Igav ei hakka, aga on ka piisavalt aega niisama olla,“ kirjeldab ta.

„Puisniite taastama hakates võtame keskkonnaameti hinnangul taastamispotentsiaaliga ala ja avame loodusele. Esmalt tuleb teha ala selektsioon, siis eemaldame giljotiiniga võsa ja harvesteriga suuremad puud, seejärel eemaldame kivid ja kännud ning freesime oksasodi, konarused ja kännud, nii et ala saaks kaasaegse niidutehnikaga niita. Seejuures on taastamistööde kvaliteet väga oluline: juhul kui mina ala enam ei hoolda, võib seda tegema tulla igaüks, kellel on kaasaegne masin ja tahe. Seetõttu võib lugeda meie tegemisi ka jätkusuutlikuks. Maaomanikuga lepingu sõlmimisest freesimisjärgu lõpuni võib sõltuvalt ilmast ja asjaajamiskiirusest minna kuus kuud kuni kaks aastat,“ märgib Talvist.

Probleeme rohkem kui üks

Aastas suudab Talvist taastada 30–50 hektarit uusi pärandniite (kusjuures kõigi taastamisrahastustega kaasneb viieaastane hoolduskohustus). Seega on 10+ aastaga hooldatav ala juba 792 hektarit. Põllumaid, kust kogutakse loomade hein ja silo, on 740 hektarit, veiseid põhikarjas 170 ja lambaid sadakond ning palgalisi töötajaid aasta ringi üheksa. Renti makstakse ligi 200 maaomanikule.

„Mul võiks olla rohkem veiseid, et taastamise tuhinale järgi jõuda. Peaksime arengu jätkamiseks juurde ehitama lauda vähemalt 200–300 loomale, aga sellega kaasneksid küsimused, et kui palju see maksab ja kas suudame laenu teenindada. Seni oleme karjatamishooajaks oma aladele saanud lisaks naabertalunike rendiloomi,“ selgitab ta.

„Siin on riigi mõttekoht: toetusmeetmete väljatöötamisel tuleks arvestada, mis on looduskeskkonna vaates tegelikult olulised tegevused, ning sellistele investeeringutele tuleb leida oluliselt suurem riigipoolne toetus. 30–40% toetusega tootjad täna pikas plaanis finantsiliselt välja ei mängi. Ehkki Euroopa Liidust makstav toetus on mõeldud tootjale, mitte maaomanikule, läheb suurem osa sadadest miljonitest maarentide tasumiseks ning ülejäänust enamiku võtavad 20% suurematest piimafarmidest ja viljakasvatajatest, kes keskkonnaeesmärkidesse tegelikult sisuliselt ei panusta. See on kurb fakt.“

Kui toetuste maailma asemel elataks turumajanduses, maksaks toit Talvisti hinnangul palju rohkem, renti makstakse tõenäoliselt palju vähem ja üle piiri ei lastaks odavat kahtlase sisuga rämpsu, mida nimetatakse toiduks.

Talvisti sõnul tekitab muret seegi, et 63% kasutatavast põllumaast ei kuulu põllumeestele ehk on rendimaa. Valdavalt ei kuulu see enam ka Eesti eraisikutele, vaid koondub järjest suuremate plokkidena välismaiste finantsistide kätte.

„Kui eesmärk on inimeste ja toidu julgeolek ja sektorist päriselt lugu peetaks, peaks riik päriselt ka piirama maaressursi jõudmist mittetootjatele. Samuti on halb näide riigi poolt oksjonitega üleskeritud maarendi hindade ralli. Erasektori rendi turuhind on teinekord 2–3 korda väiksem,“ ütleb Talvist. „Mulle tundub põllumajanduse praegust pilti vaadates, et viimased 15–20 aastat on tehtud väga valesid valikuid ja mingit progressi pole ammu toimunud. See väljendub selles, et ellu jäävad vaid suuremad tootjad, rohumaadel karjatatavaid loomi jääb iga aastaga vähemaks, piimalehmad enam üldse väljas ei käi, peretalude mudel on kadumas, kohalik inimene ei suuda osta kohalikku toitu, sektor on valdavalt finantsiliselt miinuses, noored sektorisse siseneda ei saa / ei suuda, mullad järjest erodeeruvad ja vaesestuvad, järjest suuremad kunstväetiste ja mürkide kogused jõuavad meie põhjavette ja merre ning funktsioneeriva elukeskkonna indikaatorid näitavad vaid langustrende. Ühiskonnana ootame aga keskkonnast lähtuvaid põllumajandustootjaid, kes võiksid olla väiketalud/väikeettevõtted, kelle tegevusest sõltub kohalik kogukond ja elu maal.“

Eesti tarbija ei suuda väärindatud liha osta

„Meie pärandniidud on väga liigirikkad ja loomad saavad seal kõige mitmekesisemat toitu. Lihas olevate toitainete erinevus on suur, kui üks loom sööb tavarohumaal näiteks 5–10 ja teine pärandniidul kümneid või sadu taimeliike. Paraku on kaasaegse toidukultuuri või suure industrialiseerimise probleem, et meil on toitu külluses, aga toitaineid toidus väga vähe. Igaüks meist teab kodu- ja poemaasikate või -tomatite maitsevahet – see tuleb just toitainete mitmekülgsusest. Kui taim saab tervest ja elurikkast mullast, veest ja päikesest kätte vajalikud ained, on vilja maitse täisväärtuslikum. Inimesel aga kulub koguse mõttes seeläbi vähem toitu ning mikroelementide rohkus garanteerib nii loomade kui meie endi parema tervise,“ räägib ta.

See, kas tarbija rohumaadel karjatatava lamba või veise liha üleüldse osta saab, oleneb Talvisti sõnul sellest, kas farmer on suuteline oma liha ise turustama. „Meie otsemüügiga täna veel ei tegele ning meie liha saab näiteks Liivimaa Lihaveise brändi alt kaubandusvõrgust. Asja teine külg on see, kas siinne klient meie parimat väärindatud liha üldse osta suudab. Kui farmer saaks müüa oma kohapeal tapetud ja pakendatud liha otse tarbijale, saaksime tootjana piisavalt raha oma toote eest ja tarbija taskukohase hinnaga kõige puhtamat ja toitainerikkamat toitu. Kuna aga järjest lisanduvate regulatsioonide ja nõuetega tuleb farmeri loomade liha hinnale ligi 2/3 juurde (vetnõuded, transport, tapmine, pakendamine, turustamine, ladustamine, poe suur juurdehindlus), on tarbijani jõudev toode nii kallis, et inimene ostab pigem 3–4eurose kilohinnaga Poola siga ja ühiskond liigub pikkade sammudega ei tea kust tuleva ülitöödeldud toidu söömise suunas, mis meid muudkui ülekaalulisemaks ja haigemaks muudab,“ nendib Talvist murelikult. „Tegelikult peaksime aga liikuma lihtsustamise suunas – ainult 30 aastat tagasi oli meil võibolla 10% tänastest nõuetest, kuid kohalik inimene suutis osta kohalikku täisväärtuslikku toitu. Poed olid küll tühjad, aga maal elavate inimeste aiad ja laudad toitu ja loomi täis. Samal ajal olid inimesed saledad ja terved. See on minu unistus, kuhu peaksime põllumajanduses edasi (või hoopis tagasi) liikuma.“

Koroonaajal oli tema arvates üks positiivne aspekt: saadi aru, et kui asi läheb hapuks, peab olema mingi tagala, tehti peenramaid ja kartuliseeme müüdi mitu aastat läbi. „Oma puurkaev, puupliidi küte, maakelder ja toit on äärmiselt tähtsad ja tegelikult võimalikud, aga paraku läheb ühiskond hoopis teises suunas ja viib raha kodumaalt välja suurkorporatsioonidele,“ tõdeb ta. „Normaalseid ja taskukohaseid otsuseid saab aga endiselt teha, tuleb lihtsalt toitu ise oma aias kasvatada või kohalik farmer ning jahimees üles otsida ja temalt osta. Näiteks veebilehel talutoit.ee on olemas kõik talud, mis teevad kaubaringe suurematesse linnadesse, samuti on Facebookis palju väikefarmereid, kes oma tooteid müüvad.“

Elluviimisega probleeme ei ole

Kui jutt läheb uutele projektidele ja ideedele, mida Talvist veel ellu viia sooviks, ütleb ta, et inimene piirab end ikka mõtetega: „kuidas ma homme hakkama saan“ või „kuidas eelmisel aastal sain“ ja teeb otsused selle baasilt. „Kui raha ei oleks piir, ehitaksin kohe 200–300 looma lauda ja ostaksin loomad, taastaksin täie rauaga 200–500 hektarit pärandniite, palkaksin juurde toredaid noori inimesi, pakuksin neile konkurentsivõimelist palka ja mõnusat inspireerivat töökeskkonda, ostaksin juurde maad, teeksin Muhusse farmikeskuse, kuhu (agro)turist saaks tulla meie toodet ostma, loomi ja maaelu vaatama ja kus saaksime talle näidata meid ümbritsevat loodust ja pidada konverentse. Väärindaksin kõik, mida toodame, lehma „muust“ ja lamba „määst“ linnulauluni,“ unistab Talvist. „Kõik tuleb alati õigel ajal või natuke hiljem, järelikult ei ole ma veel mentaalselt rahamägedeks ja ülaltoodud unistuste materialiseerumiseks valmis – elluviimisega mul ju probleeme pole!“

Artikkel valmis Eestimaa Talupidajate Keskliidu tellimusel.