TARK AED | 1. osa. Armastus kolmekümnendast silmapilgust

Aed ja aiandus on imetore viis maailma muuta. See eeldab küll teatavat vastutust, aga mitte rusuval, vaid pigem ajan-oma-asja-ja-näe-lähebki-paremaks-moel. Aiapidamise kaudu saab igaüks tulevikku panustada, olenemata sellest, kas kasutada on hektarite viisi maad või kolm rõdupotti.

Aiandus ei pruugi üldse olla armumine esimesest pilgust – ilutulestik, liblikad kõhus ja puuga pähe saamine. Kus sa sellega! Mäletan täpselt ühe lehma pidajast vanaema lapselapse pühalikku vandetõotust: „Minul ei saa mitte kunagi mitte ühtegi peenart olema!“ Niivõrd tüütu tundus tollal pikkade peedivagude kõplamine, lakkamatu „kurgi’ tahtva’ valamist“ ja sügisene saagikoristus.

Kuid maale elama asumisega kaasnes kohe kasvuhoone, seejärel tasapisi ruutaianduse põhimõtetel aiamaa, siis perma- ja takkatraavi põhupeenradki. Nüüd kipuvad uued lille- ja eksperimentaalpeenrad laienema kiiremini, kui keegi mõelda jõuab. Lausa niivõrd, et kui pesamuna tuli plaaniga teha välisukse ette oma tõuksisõitude ramp ja mina selle vetostasin, turtsus kutt südamepõhjani solvunult: „Sina oma pagana peenraid võid küll IGALE POOLE teha!“