Lagrits on põline köharohi, seda lisatakse ka vanale apteegirohule – Coca-Colale
Meie peres on üks tava. Nimelt kui pikamaalendudelt Soome kaudu tuleme, saab lennujaama poodidest kaasa ostetud… kilo jagu lagritsakommi!
Mingil imelikul kombel seostub lagritsa maitse minu jaoks just jõuludega. Lagritsakomme võin ma süüa ohjeldamatult, seni kui süda puperdama hakkab. Aga mul on paar sõpra, kellele on vastumeelt isegi selle lõhn, kui söön neid pikkadel sõitudel Põhja-Jäämere äärde. Ent just Soome, Rootsi ja Norra on maad, kus osatakse lagritsa-magusjuurest teha kõige paremaid maiustusi, kombineerides seda salmiaagi, piparmündi, mentooli, aniisi ja loorberiga. Kõik on sellised taimed, mis mõnele inimesele üldse ei meeldi. Ja imelikul kombel nendes lagritsa kultusmaades seda taime looduslikult ei kasva.
Kasvab ka põhjamaistes oludes
Oma kodumaal, Vahemere maades ja Lähis-Idas paljuneb lagritsataim võsunditega ja võib moodustada tihedaid tihnikuid. Kuid meie põhjamaistes tingimustes on teda kasvatama hakatud alles hiljuti. Eesti poodides on lagritsaseemned täiesti müügil ja järgmisel kevadel võiksite proovida neid oma aias kasvatada. Siiski ei tasu teda külvata savistele ja väga niisketele muldadele, sest lagritsa-magusjuur (Glycyrrhiza glabra) nagu näiteks vaarikaski ei talu kõrget põhja- ja püsivat pinnavett.
„Ku köhä olli, siis oodeti arjukest, see tõi lagritsed.“
Halliste, 1961
Lagritsataimed soovitatakse külmas kasvuhoones ette kasvatada, aga tuleb arvestada, et ta on üks neid taimi, kes vajab kõva seemnekesta muljumist või vigastamist ning seejärel leotamist. Alles siis tasub nad külvata 1–2 cm sügavusele mulda. Väljaistutatud taimed vajavad talvel turbaga katmist, aga soojadel talvedel saavad hästi hakkama. Arvestama peab, et kuna meie kliima on läinud üksjagu soojemaks, siis võib temast saada ka aia nuhtlus – umbrohi, aga selle vastu aitab nahkapanemine.
Ei ole lagrits tundmatu olnud ka sajanditaguses Eestis. Teda eksporditi meie riiki päris arvestataval hulgal ja raudteel olid temaga kauplemiseks isegi oma kaubatariifid. Mingi osa transporditi edasi Nõukogude Venemaale ja tollal ikka köharohuks. Mina mäletan 1970ndate algusest veel seda aega, kui tablette apteegis ei müüdud, aga olid imelikes kokku volditud ümbrikes valged pulbrid ja pika sildiga rohupudelid – vedelike jaoks, mida tuli enne tarvitamist loksutada ja siis lusikaga sisse võtta. Üks neist rohtudest oli lagritsalõhnaline tumepruun köharohi. Lagritsat lisatakse ka vanale apteegirohule – Coca-Colale.
Lõhnavad ja magusad juured
Lagritsa-magusjuur on mitmeaastane poolpõõsas liblikõieliste sugukonnast. Tema poolpuitunud ja väheharunev vars kasvab umbes meetri kõrguseks. Lehed on liblikõielistele omaselt sulgjad, lineaalsete vastakute lehekestega. Helelillad huulõied asuvad pikkades hõredates õisikutes, taim õitseb juulis-augustis. Viljaks on 2–3 cm pikkune kaun, milles 2–6 pruunikat oakujulist seemet. Lagritsa-magusjuurel on maa-alused varred ja hästi harunenud juurestik. Maa-alused osad on iseloomuliku lagritsalõhnaga ja magusad, koguda saab neid alles kolmandal kasvuaastal.
Kõige varasemad viited lagritsa kasutamisele on pärit umbes 3000 aasta tagant, teda on leitud näiteks Egiptusest Tutanhamoni hauakambrist. Eestisse levis ta mujalt Euroopast apteekide ja rändkaupmeeste ehk harjuskite kaudu. Pulbrit segati köha puhul näiteks isegi õlle sekka. Meil kannab lagritsa nime ka üliharuldane unilaste sugukonda kuuluv näriline.
