Kontoritöölt talupidajaks. Üheksast viieni tööl käia ei tahtnud, aga nüüd töötame 24/7

Kas suudad ette kujutada elu, kus tavalise kontoritöö asemel on su päev täidetud peenarde rohimise, kanade toitmise ja turuletil klientide tervitamisega? Just sellise elu valisid Timo Varblas ja Kelli Talving, kes vahetasid karjäärid hariduse ja kommunikatsiooni valdkonnas mahepõllunduse ja talupidamise vastu.

Juba kolmandat hooaega, on nende Ahisilla taluaed tõeline edulugu – tuntud mahedate köögiviljade, lõikelillede ja haruldaste rohumaakanade poolest. Maaleht kirjutas, kuidas nad jäid sellise kanapidamismooduse tõttu 125% toetusest ilma.

Tegu on peremehe vanaema taluga, kus ta nooruspõlves väga palju abis käis. „Nõukogude ajal kasvatasid ju kõik midagi ja igal vanaemal oli lehm või paar. Ka meil tuli toit oma põllu pealt, aga pärast vanaema oli tükk tühja maad: kasvuhoones oli oma tarbeks mõni tomat, kurk ja till-sibul, aga päris põllutööd teha ei saanud,“ räägib Timo.

„Mina tulin tallu 15 aastat tagasi, aga tööl käisime Tallinnas. Mõte, et midagi võiks kodus teha, kummitas kogu aeg, aga seda heurekat ei tulnud. Tavaliselt tulebki hakata mingis suunas minema ja siis tuleb ka idee,“ lisab Kelli. „Suurem vajadus midagi kodus teha tuli koroona ajal, mis oli meie jaoks idülliline ja mõnus: olime mõlemad kodukontoris, lapsed olid kodus ja tekkis tunne, et see ongi see, mida tahame. Mõtlesime, et lapsed on üks kord elus väikesed ja varsti enam meiega koos olla ei taha, aga praegu, kui nad seda tahavad, ei saa, kuna peame hommikust õhtuni tööl olema. See on muidugi naljakas, et me toona üheksast viieni tööl käia ei tahtnud, aga nüüd teeme 24/7.“

„Äratundmise, et tuleb hakata midagi muud tegema, mängis kätte elu: kui hommikul tööle sõitsin, siis meie kõige väiksem laps alles magas kodus ja kui õhtul koju tulin, siis ta juba magas, samuti tähendas Tallinna tööle käimine päevas kaht autos veedetud tundi. Taastava põllumajanduseni jõudsime tänu olemas olnud ressursile: ümber maja oli kümme hektarit maad, millel teravilja ei kasvata ja veiseid-lambaid ei pea. Alustasime köögiviljaga, täpsemalt lehtkapsaga,“ jutustab peremees.

„Timol tuli Vivitas töötades ühes laste töötoas teha plastpudelist automaatse kastmissüsteemiga lillepott, sinna oli vaja mingid seemned kasvama panna ja leidsin kodust seisma jäänud lehtkapsa seemned. Kevadel olid meil kasvuhoones mõned tomatid ja istutasime sinna ka mõned lehtkapsa taimed. Kui siis sõbranna meile külla tuli ja imestas, et on lehtkapsast igalt poolt otsinud ja see maksab nii palju, siis mõtlesimegi, et hakkame seda kasvatama,“ meenutab perenaine.

„Et saagi saamiseks tuleb mullastikku ka midagi tagasi panna, tundusid kanad väga hea lahendusena. Nii tekkis ringmajandus, et kõik, mis kanal tagumisest otsast välja tuleb, paneme kas munakarpi või veame köögiviljadele rammuks, aga ka vastupidi, et kõigi ebastandardsete köögiviljade abil saame mune teha,“ lisab Timo.

Hirm oskamatuse ees

Suurim väljakutse, millega linnaelust loobudes ja täiskohaga talunikeks hakates silmitsi seisti, oli perenaise sõnul hirm asja ees, mida teha ei osatud. „Oleme mõlemad pealehakkajad ja hakkasime end ruttu koolitama: Timo läks õppima taime- ja mina kodulinnukasvatust, lisaks võtsime eesmärgiks aasta jooksul läbi käia kõik tasuta põllumajandusalased koolitused.“

Õppimist on olnud palju: kui algul vaadati tuhandete tundide kaupa Youtube’i koolitusvideoid kanade karjatamisest või peenarde tegemisest, siis praegu õpitakse peamiselt tegevuse käigus.

Kui perenaine saab talupidamises ära kasutada varasemat turundamise, müügikanalite leidmise ja müügi kogemust, siis kuldsete kätega peremees tunneb ühest küljest rõõmu, et saab kõike ise teha, aga teisalt väärtustab ka oma aega järjest enam.

Alustati tasa ja targu

Perenaise kinnitusel on vahe kolme aasta tagusega täiesti tuntav, seda just inimliku poole pealt. „Alustasime seda kõike, et oma elu rikastada, aga algul jäid mingid olulised asjad hoopis ära. Kui esimesel aastal oli öist pealampidega köögiviljade korjamist, meeletu unevõlg ja üldse võlg paljude asjade ees, mida oleks tahtnud, aga ei jõudnud teha, näiteks lastega reisile minek või seenelkäimine, siis nüüdseks oleme tänu väikese koormusega abilisele saanud need järk-järgult oma ellu tagasi tuua. Eelmisel aastal jõudsin näiteks juba seenele ja sel aastal põllult lilli ja taimi korjama. Sisseelamine veel kindlasti käib, aga kogu aeg läheb paremaks,“ selgitab ta.

„Ühtegi laenu talul ei ole. Alustasime hästi tasa ja targu, palju aitas saadud noortaluniku toetus, aga ka kõik isiklikud säästud said siia sisse pandud. Iga asi tuleb loomulikult millegi arvelt: kui sa ei osta suure raha eest kanamaja ja pead selle ise ehitama, tuleb see pereelu, kinoskäigu või millegi muu arvelt. Tänu sellele, et laene ei ole, saame aga öösel rahulikult magada.“

Pere- ja tööelu tasakaal

„Tänavu on meil kanu ja lilli rohkem ning köögiviljade puhul hakkab vaikselt välja kujunema kindel suund, mille puhul näeme, et meil endil tuleb välja ja ka klientidele meeldib. Meie idee on olnud kasvada koos kliendiga ehk et korraga viie tuhande kana ja nende munade otsas istumise asemel püüame pigem nõudluse tekkides sellele järele minna ja kasvada läbi selle,“ räägib Timo.

„Talupidamine on nii elustiil kui ka ettevõtlus, aga lõpuks on see ainuke tegevus, millega omale elatist teenime. Ettevõtja olemise pluss on, et võid vahel hommikul ärgates otsustada, et täna tööd ei tee, vaid läheme perega randa. Tihti tuleb tegemata jäänu küll hiljem tagasi teha, aga teadsime kohe alguses, et tahame vabadust iga kell peenra vahelt lahkuda ja pereasjadega tegeleda,“ lisab ta.

Kelli nimetab talupidamist ja sellest rõõmu tundmist suureks mindfullnessi harjutuseks. „Sa ei saa kunagi õnnelikuks, kui mõtled, et saad rügamise eest aasta lõpus mitmenädalase perepuhkuse – kogu aasta peab ilus olema. Meil ei ole pikka puhkust välismaal, aga sööme kolm korda päevas ühe laua taga ja oleme kogu aeg üksteise jaoks olemas,“ selgitab naine.

Kõige kiirem aeg on suvi, mil tööpäev võib venida isegi 17 tundi pikaks. „Kanu on meil 1500, kellest praegu munevad natuke vähem kui pooled, aga uued hakkavad ka peagi munele.“ Tegu ei ole mahekanadega, kuna kõik terad toidus ei ole mahedad. „Selleks, et mune anda, söövad nad rohu, putukate ja usside kõrval ära ühe kuu jooksul kuus tonni kanatoitu. Tänu rikkalikule toidulauale on nende munad oluliselt toiteväärtuslikumad ja kuna nad on päev läbi päikese käes, on nende munas kuus korda rohkem D-vitamiini kui tavalises munas. Üks klient näiteks ütles, et kui ta enne sõi hommikusöögiks 3–4 muna, siis tänu meie muna oluliselt suuremale toiteväärtusele saab tal kahe munaga juba kõht täis,“ lisab peremees.

Köögivilju ja lilli on talus kokku alla hektari ning laienemisele eelistatakse olemasoleva põllumaa paremat kasutamist ja mitme saagi koristamist.

Hitt-tooted ja nende turundus

Suurimaks hitt-tooteks nimetab Timo kirsstomatit, mille kohta kliendid ütlevat, et see maitseb nagu tomat vanasti, aga armastatakse ka küüslauku ja eri salateid. Klientide tagasiside on tema sõnul olnud hästi oluline ning julgustust ja jaksu andnud.

Turundusest rääkides toob Kelli kõigepealt välja oma suurima vea: nimelt kasvatati esimesel aastal hästi palju eri sorte ja panustati nišitoodetele.

„Praeguseks on selge, et tavainimene tahab kartulit, porgandit ja küüslauku, nišitoode, näiteks ingver läheb restoranidele. Erakliendid on tulnud peamiselt läbi sotsiaalmeedia, aga kindlasti ka tänu sellele, et käisime mullu hästi palju OTTidel (otse tootjatelt tarbijatele, toim), kus inimestel on võimalus minna kindlal ajal nt parkimisplatsile või poe ette, kuhu tootjad on tulnud oma tooteid pakkuma. Praegu müüme oma mune sama piirkonna kauplustes,“ räägib naine.

„Teine pool on pealehakkamine: tuleb restoranid läbi helistada ja olla enesekindel, et kasvatadki parimat asja. Keegi ei tule küsima, pead ise pakkuma: viima kasti kaubaga proovimiseks ja siis tagasisidet ootama.“ Praegu tehakse koostööd Fotografiskaga, mis võtab talult mune, hooajalist köögivilja ja lilli, Morel bistroo ja Aarde pagariga.

Agroturism ja koostöö teiste väiketootjatega

„Meie idee on alati olnud olla avatud ka külalistele: näitame huvilistele ringkäikudel, kuidas kanu ja köögivilju kasvatame, meil on varavalgest hilisõhtuni avatud iseteeninduspood ja teatud asju saab juhendamisel ise korjama tulla. Mullu oli hästi populaarne ka lillepuhvet, kus inimesed said Kelli juhendamisel lillekimpe teha,“ räägib peremees.

Koostöö teiste väiketootjatega on tema kinnitusel hea: talvel saavad kasvuhoones olevad kanad ühelt porgandikasvatajalt ebastandardseid porgandeid ja teiselt, hapukapsast tootvalt, kapsasüdamikke. „Väga hea koostöö on ühe kohaliku mesinikuga, kes on oma mesilased meie maa peale ja saadud mee meie iseteeninduspoodi müüki toonud. Üks koostöö vorm on ka see, et kuna meil liha ei ole, aga tuttavatel on, siis saame kliente suunata nende juurde.“

Perenaine kiidab suurepärast koostööd Lillelausujaga, kellega koos tehakse pulmade floristikat ja suuremaid üritusi.

Väljakutsed ja tulevikuplaanid

Põllumajandussektori suurimaks väljakutseks peab Timo suurt administratiivset koormust: kogu töö tuleb põllumehel üksi või koos perega ära teha. „Nii väike kui ka suur ettevõte peavad vastama kõigile nõuetele ja tingimustele ning suutma silma peal hoida võimalustel, mida Euroopa Liit ja riik pakuvad. Teine suur väljakutse on kindlasti müük: on kauplusi, mis on huvitatud ka väiksematest mahtudest ja varieeruvast toodangust, aga üldiselt peab väiketootja kettidesse jõudmiseks ikka mahtu suurendama.“

Mehe sõnul tahaksid nad tulevikus kindlasti päriselt rakendada asju, mida on katsetanud ja mis toimivad. „Turg toimib tihtilugu nii, et kui üks kindel sort läheb ühel aastal väga hästi, siis järgmisel võib huvi puududa. Sel juhul on vaja järjepidevust: kui tead, et sul tuleb miski hästi välja, tuleb sellele rõhku panna. Plaanis on jõuda ka piisava hulga abiliste palkamiseni, et saaksime enda 17-tunnist tööpäeva pisut lühemaks teha.“

„Muidugi oleme mõelnud ka kaasaegsete tehnoloogiate traditsioonilisse põllumajandusse toomisele: kohe alguses sai selgeks, et mujal maailmas on väga palju asju, mis aitavad ja tööd kergendavad. Oleme valinud lahendused ja hoiame silmi lahti, kuidas rumalat ja mõttetut tööd oleks võimalikult vähe, et oma tervist ja aega säästa,“ lisab naine.

Algaja mingu praktikale ja küsigu nõu

Alustaval talunikul soovitab Timo kindlasti käia teadmisi kogumas praktikal, nii Eestis kui ka välismaal. „Teine võimalus on proovida ja alustada vaikselt: kui üks peenar või lillekast maitserohelisega käib üle jõu, tuleb ehk tõdemus enne, kui asi on hektarite kaupa ette võetud.“ Kelli aga lisab, et tuleks otsida endasuguseid, kuna teadmiste jagamine ja ühine tegemine on suur võit.

„Talupidamine tundub väga romantiline, aga tegelikult on palju ka tehnilist administratiivtööd, mis võtab meeletult aega. Käige koolitustel ja küsige teistelt talunikelt, ühingutest, erialaliitudest, PRIAst ja PTAst, kuidas asju tegema ja millistele nõuetele vastama peab – see säästab palju aega, raha ja närve!“

Artikkel valmis Eestimaa Talupidajate Keskliidu tellimusel.