Kui Klausi vanaema Hageri hooldekodusse viidi, käis Klaus koos emaga teda tihti vaatamas. Ühe autosõidu ajal tuli neil Pentremäe lapsepõlvesuvedest juttu. „Ema siis ütles, et see on ju siinsamas lähedal, ja me otsustasime selle koha üles otsida,“ meenutab Klaus. „Mõnes mõttes oli see märgiline päev. Nägin sellel päeval oma vanaema elavana viimast korda ja Pentremäed täiskasvanuna esimest korda. Justkui oleks vanaema ise mind siia tagasi juhatanud.“

Jaga
Kommentaarid