Kuidas AI muudab meie elu? Ulme ja reaalsus põimuvad
Käisime lastega detsembris Robotexil, et vaadata tulevikku. Aga see, mida nägime, ei näinud sugugi välja nagu tulevik. Ei midagi hirmutavat ega ulmelist, vaid vastupidi, vägagi olevikuline, argine ja igapäevane.
Droonid, humanoidrobotid, robotkoerad – me oleme selle imelise, küll iseseisvalt toimetava, aga kellegi programmeeritud ja juhitud tehnoloogiaga ära harjunud. Ei tee teist nägugi, kui pakirobot teed ületab, tolmuimejarobot põrandat pühib, mururobot muru pügab või restoranirobot lauanõusid pessu viib, haiglarobot vereproove transpordib, haigetele lastele näiteks muinasjuttu ette loeb või taastusravi vajajatele füsioteraapilisi harjutusi ette näitab. Seda viimast arendavad praegu Tartu ülikooli tudengid. Tundub täiesti loomulik, et minu lapsed ei pea kooli lõpetades mõtlema üksnes seda, mis ametit nad õppida tahavad, vaid ka mis ameteid pole mõtet õppida, sest kümne aasta pärast teevad AI ja robotid niikuinii need tööd ära.
Tehisaju, avita!
Detsembris jõudsin ka korraks pealinna Shishi kaupluse tuledesäras vaateaknaid imetlema. Valge ja kuldne ja lõpmata sädelev! Täielik kosmos. Kodus lisan oma ruumilisele oksapilvele mõned kuldsed sõnajalad. Palju pole vaja, aga talviselt raagus okste vahele sobivad nad hästi ja mõjuvad juba pärale jõudnud tulevikku tunnistavalt. Igavesed sõnajalad. Igavene elu. Ulmemängudes ja raamatutes stardivad umbes saja aasta pärast kosmosesüstikud, pardal kogu Maa geenivaramu, uuele kuldsele tulevikule vastu, sest siin enam edasi elada ei saa.
Kokakoolituse lõpueksamile tulid päris mitmed, AI pakutud retseptid näpus.
Mõtlen sellestki, et praegu pusin siin päris oksi kokku siduda, sama hästi võiksin lasta 3D-printeril need eskiisi järgi välja printida. Selleks tuleb aga jälle tunda tarkvara, osata disainida ja oma soove masinale mõistetavasse keelde panna. Kokakoolituse lõpueksamile tulid päris mitmed, AI pakutud retseptid näpus. Tundsin end tõelise dinosaurusena, sest olin täitsa oma peaga nuputanud, kuidas kasutada ühte toorainet kolmel eri moel.
Homsed trendid
Sada aastat ette näha on raske isegi ulmekirjanikel, moeloojatel aga on ühte hooaega ennustavad prillid kogu aeg ninal. Nagu Shishi loojad müüvad juba jaanuaris-veebruaris 2025 messidel tuleva aasta jõuluehete trende, nii näitavad ka moeloojad meile tulevikupeeglit. Kullasära ja uhkeldava peomeeleoluga haakub haldjalike printsessikleitide trend – treppe mööda lohisevad slepid ja kaotatud kingakesed nagu muinasjutus. Trendi iseloomustamiseks kasutatakse ka sõna „langevarjukleidid“ – ilmatu hulk drapeeritud kangast on kohevil ja puhevil nagu pilvest alla kukkunud.
Maailm pöörleb nii kiiresti, et retro ja nostalgiline on ühtaegu ultramoodne ja futu.
Ei maksa imestada, et ka ruudumuster on varsti jälle moes, nagu ka lillelised ja läbipaistvad kangad. Triibuline ei kao samuti kuskile, ilmatusuures moebrändide veebipoes Lyst.com on viimases kvartalis nõudlus vana hea meremehesärgitriibulise rõivatüki järele väidetavasti peaaegu 400% suurenenud! Nn bretooni triibu võttis Prantsuse merevägi kasutusele 1858. aastal. Sada aastat hiljem patseerisid luksuskuurortides nn meremehe alussärgis kroonitud pead ja filmistaarid. Ja pange tähele, ka valge käisteta särk maika on 2025. aastal moes! Nii et tasub vanaemade riidekappides veel ringi tuulata, äkki leiab sealt mõned vanad Marati sooja pesu komplektid! Maailm pöörleb nii kiiresti, et retro ja nostalgiline on ühtaegu ultramoodne ja futu. Kõrgemalt, pilve piirilt vaadates näib see kõik, nagu ajaks koer meeleheitlikult oma saba taga. Satelliidid orbiidil tiirlevad samamoodi. Veri käib ikka soontes ringi. Talvele järgneb kevad. Kõik muutub, aga jääb ometi samaks.
Oksapilv
Vaja on
punti kullavärvi kunsttaimi
kõverikke puuoksi
Ideaalselt sobivad hariliku sarapuu keerdoksalise vormi ’Contorta’ oksad. Sama hea tulemuse saab ka haraliste kuivanud ja sammaldunud männiokstega. Metsast leitud, kase otsas kasvanud tuulepesa on juba ise valmis oksapilv.
Tee nii
Kinnita erineva kuju ja pikkusega oksad omavahel, püüdes mõelda ruumiliselt – et oksad sirutuksid igas suunas, ka ülevalt alla. Kinnitamiseks on kõige mugavam paberiga kaetud traat, mis on okstega sarnast värvi. Oksapilv on kena kaunistustetagi, aga kasutada saab ka tehistulevikku ennustavaid kunstsõnajalgu.
Keraamilisse vaasi panin kokku ühest varasemast meisterdamisest järele jäänud lepaoksad ja raiesmikult korjatud hariliku sarapuu oksad, mõned hiina siidpöörise õisikud, lisasin kuldsed tehissõnajalad ja vaatasin, kuidas jaanuaripäike neilt vastu peegeldub. Kas tuleviku kosmoseraketid kasutavad päikeseenergiat nagu praegu satelliidid? Elektrimootoriga lennukid hakkavad võibolla veel meie eluajal üle lahe lendama.
Kui oksapusa lakke riputada, siis on ta nagu pilv. Ent ta võib ka tõsta suure uhke vaasi peale, siis saab temast modernne karkass, mis toestab jalgupidi vaasis seisvaid pika varrega elusaid õisi. Pilvepesa võib panna ka otse lauale, loomaks uhket ruumilist dekoratsioonielementi, mis on igast küljest vaadeldav. Juhtusin nägema ühe moesõu fotosid, kus meesmodellidele olid pähe pandud suured okstest ning kuivatatud ja kunstõitest „lillepilved“. Moodsa aja kroonitud pead, lihtsalt veidi teistmoodi.
