Lahemaa lambakasvataja: rohepöörde eesmärkidega kiputakse liiale minema, need on utoopilised

Iisaka talu peremees Priidu Veersalu on pere toel Lahemaa rahvuspargi südamesse rajanud traditsioonilise lambakasvatustalu, kus loomad ei anna ainult villa ja liha, vaid hooldavad ka rikkalikku looduslikku pärandit. Algajal talupidajal soovitab ta silmas pidada, et talu on ettevõte, mitte püha lehm, millesse panna kogu hing.

Suurima väljakutsena põllumajanduses toob Veersalu välja selle, et kui põllumajanduspoliitika liigub üha rohkem keskkonnahoidlikkuse ja rohe-eesmärkide saavutamise poole, ei tohiks kohustuste täitmine/rahastamine jääda ainult ettevõtjate kanda.

„Maheteema mind tagajalgadele ei aja, aga rohepöörde eesmärkidega kiputakse liiale minema: kui need on utoopilised, aga riigi tuge ei ole, siis kuidas ettevõtjad sinna jõudma peaksid? Näiteks lambakasvatuses on eri muudatusi väga palju, alustades transporditingimustest ja veekaitselistest piirangutest. Peame mõistma, et Euroopa on ühisturg, aga Eesti Euroopa mõistes ääremaa,“ selgitab ta. „Teeme tihedat koostööd erinevate ametiasutustega järgneva rahastusperioodi osas, et see kujuneks ka ettevõtjatele vastuvõetavaks.“

Talu põlvest põlve

Iisaka talu on pere käes olnud pikka aega, aastast 1905, mil ta vanavanavanaisal tekkis võimalus kohalikult Kolga mõisalt renditalu välja osta. Sellest ajast on see liikunud isalt pojale. Põllumajanduse – taluloomade ja köögiviljandusega – hakkasid 1990ndate algul tihedamalt tegelema Priidu vanemad. „Lambakasvatuse peale jäädi tänu siinsele looduskeskkonnale ja sellele, et see ei seganud perekondlikku rahvatantsuhobi,“ selgitab Veersalu.

Talupidamise võttis toona 25aastane mees üle 2015. aastal. „Üleminek oli väga sujuv: ei olnud sellist asja, et vanem generatsioon justkui annab üle, aga siis ikka ei anna ka, kogu otsustusprotsess liikus minu kätte. Samas ei jäänud isa pärast üleandmist niisama puhkama, vaid on siiani igapäevatoimetustes abiks ja otsused sünnivad tihtipeale ühise arutelu tulemusel.“

Pärast keskkooli õppis Veersalu kõrgkoolis turismiettevõtlust, talupidamise ülevõtmise otsuse järel aga õppis ka lambakasvatust ja lihatehnoloogiat, et end valdkonnas rohkem kurssi viia.

Talu tegemistesse on peremehe sõnul lisaks isale kaasatud tugevalt ka elukaaslane Kädi ning käsitöötoodete tootmisega tegelevad ema ja 96aastane vanaema. Sisseostetud tööjõudu talul igapäevaselt ei ole.

Kariloomade arv on suures languses

Talu põhikarjas on praegu 120 lammast, lisaks 30 noorlooma karja täienduseks, mõned Šoti mägiveised ja mõned karjakoerad. „Loomi karjatame poollooduslikel kooslustel, mida praegu kutsutakse rohkem pärandniitudeks. Taastamistööd oleme teinud viimased kümmekond aastat, iga aasta võtame ette 5–6-hektarise, valdavalt võsastunud rendimaatüki, mille teeme talvega puhtaks ja kevadel algab hooldustegevus lammaste karjatamise näol. Praeguseks oleme talu ümber maid puhastatud 50 hektari ringis ja seda on kindlasti plaan tulevikus jätkata. Ühelt poolt parandab see külamiljööd, teisalt aga hoiab keskkonda,“ räägib Veersalu.

Ehkki karjatamise tähtsus põllumajanduses kasvab, on kariloomade arv Eestis languses. Veersalu näeb siinkohal lahendusena kariloomade karjatamist keskkonnateenuse pakkumiseks. „Riiklikult ja Euroopa Liidu tasandil on kirjas, kui palju pärandniite mingiks aastaks kasutusele võtma peame: hektarite arvud justkui aina suurenevad, aga probleem on, et alasid hooldama pidavate kariloomade arv muudkui kukub. Näiteks lammaste arv on viimase 8-9 aasta jooksul kukkunud kaks korda ehk 90 000 lambalt 45 000-le,“ selgitab ta.

„Selle põhjuseid on mitu: üks on see, et 1990ndate algul lammastega alustanud lõpetavad, aga asja pole kellelegi üle anda, kuna lambakasvatus ei tundu väga perspektiivikas ala ja tänapäeva noorel on sada muud väljundit, mida minna tegema. Suur probleem on ka kiskjate – hundi, karu ja šaakali – rünnakud. Lisaks ebastabiilne majanduslik olukord ja toetussüsteem.“

Mehe sõnul tuleks riigilt küsida, kas meil on pärandniite hooldavat lamba- ja veisekasvatussektorit üldse vaja. Kui riigijuhtimises on kindel suund, et seda on vaja ja sellesse panustatakse eri meetmete ja tegevuste kaudu, on ka ettevõtjatel kindel edasi liikuda. Lisaks on põllumajandusega tegelevatel ettevõtjatel hirm keskkonnameetmeid kasutada, sest tehes kasvõi pisikese vea, on tihti tagajärjeks toetuste vähendamine ka tavatoetuste arvelt. Keskkonnameetmed peavad kindlasti muutuma paindlikumaks.

Eesmärk on oluline

Veersalu jaoks on oluline, et kogu aeg oleks silmapiiril eesmärk, mille poole püüelda – paigalseis tekitab rahulolematust ja mandumist, virisemisega kaugele ei purjeta ja probleemidele on alati lahendused.

2023. aastal saadud Läänemere-sõbraliku taluniku tiitel näitas tema sõnul väga selgelt, et tehakse õiget asja, on andnud palju tutvusi ja toob tulevikus loodetavasti koostööpartnereid. Peremees räägib ka valdkonnas laiemalt kaasa.

Tootmist on talus võetud tervikpaketina: lisaks pärandniitude taastamisele tegeletakse tõuloomade aretuse, eksportturgude ja kodumaiste eraklientide liha ja lihatoodetega varustamise ning villast käsitöötoodete valmistamisega. Vill, mida ise töödelda ei jõuta, turustatakse ringmajanduses, kus ettevõtted teevad sellest graanuleid, väetist jne.

Veersalu on tegev ka Eesti lamba- ja kitsekasvatajate liidus ja Mahepõllumajanduse koostöökogu juhatuses. „Mahepõllumajandussektoril puudub praegu tulevikuvisioon ja kindlus, kuidas põllumajandusvaldkonna juhtimises soovitakse selle sektoriga edasi minna. Kui ministeeriumist või ametkondadest välja minevad strateegiakavad mahesektorit ei puudutata on küsimus, kas ettevõtjad peavad sektorisse panustama. Praegu näeme sektoris väikest langustrendi, mis võib olla tingitud asjaolust, et mahetoodete hinnad ei suuda konkureerida tavatoodete hindadega.“ räägib ta. „Kui mahetootmise toetusskeem ei ole konkurentsivõimeline, ei ole meil pikas perspektiivis millestki rääkida. Mahetootjad ei tooda tooteid seepärast, et saada kätte iga viimast senti, pigem on tegu mõttelaadi küsimusega, aga lõpuks taandub asi ikka majandustegevusele.“

Mahetoodete tarbijate segment on kindlasti pigem teadlik ja fokusseerunud, hoiab selle euro-kaks mõne muu koha pealt kokku ja panustab mahetootesse, sest teab, et raha läheb kohaliku tootja taskusse ja arendab kohalikku põllumajandussektorit, arvab ta.

Agroturismi suund

Ehkki talus käivad praegugi kooli- ja lasteaiagrupid, naaberriikide põllumajandussektori erialagrupid ja tavakülastajaid, tahetakse seda suunda tulevikus arendada. „Üks hea üritus on avatud talude päev, millel oleme igal aastal osalenud ja eelmisel aastal oli meie juures ka avatud talude päeva avaüritus. Lastele tuleb näidata päriselu, et nad ei arvaks, et piim tuleb poest ja muna riiulilt – tänu agroturismile on olukord aasta-aastalt muidugi paranenud,“ räägib Veersalu.

Ta veab ka koolinoortele suunatud maaettevõtluse programmi, mille eesmärk on süstida kohaliku Kolga kooli 7. ja 8. klassi õpilastesse maaettevõtluse pisikut. Ettevõtetega tutvumine päädib kevadel oma äriplaani kirjutamisega. Seni on projekte olnud sepatöökojast turismiettevõtteni.

„Eriti lahe projekt oli kitsejooga farm: farmis põhu vahele pikali viskamisel ja kitsetalledel enda peal ronida laskmisel oleks Eestis täitsa turgu,“ lisab ta. „Minu jaoks on noortesse maaettevõtluse pisiku süstimine väga tähtis, sest kui nemad 30 aasta pärast siin piirkonnas ettevõtlikud on ja ettevõtlust arendavad, saame meie neid vilju nautida ehk kasutada nende ellukutsutud projekte. Ettevõtlikkus piirkonnas püsib ka kool, ühistransport, sotsiaalne elu ja kõik muu.“

Nullist alustaval talunikul soovitab Veersalu kõigepealt ära kaardistada olemasolevad ressursid – maa, tehnika, rahastus, enda aeg – ja end kutsekoolide, konsulentide ja tutvusringkonna abil valdkonnaga kurssi viia.

„Vaimse tervise huvides tuleks endale selgeks teha, et tegemist on ettevõtte, mitte püha lehmaga, millesse kogu hinge panna nii, et kümne aasta pärast avastad, et oled kogu mõistuse, jõu ja vaba aja sinna matnud, aga pole midagi tagasi saanud,“ lisab ta. „Tähtis on ka oskus aega kasutada ning töö- ja pereelu lahus hoida.“

Artikkel valmis Eestimaa Talupidajate Keskliidu tellimusel.