Eva Luigas: unistuste realiseerumine nõuab otsustusjulgust, palju tööd ja ajutist loobumist mugavustest

Selle ajakirja tarbeks lugu tehes jäi üks lause mind pikalt saatma.

Koos perega Pentremäele maakodu rajanud Klaus-Hans Kerde ütles jutuajamise lõpetuseks, et tema elus on töid, mille tulemust ei saa näha ega käega katsuda. Kuid kui oled ehitanud endale kodu, on sul palju sellist, mida võid ka aastakümneid hiljem silitada ja tõdeda, et näe, ära tegin!

Minagi olen olnud ametis, kus „suu tegi suure linna, aga käsi ei kärbsepesagi“. On ääretult tühi tunne, kui oled vedanud suurt projekti, aga kui see läbi saab, ei jää sellest mingit käegakatsutavat tulemust. Nõnda paar aastakümmet järgemööda. See eluetapp lõppes mul nii, et haarasin kodus esimesed kätte juhtuvad vahendid – lõnga ja heegelnõela – ning heegeldasin ühe jutiga valmis vähemalt sada lilleornamenti. Pärast heegelmaratoni aga otsustasingi teha elus kannapöörde ja minna õppima aianduskooli. Tänu sellele on mul nüüd töö, mida armastan, ja suvekodus kaunis aed. Olen sealset kivist pinnast nii raevukalt kaevanud, et pean edaspidi raskemate tööde puhul käele ennetuseks randmetoe panema, muidu teen endale viga. Mu peenrad andsid möödunud suvel nii võimast saaki, et neist sisse tehtud hoidiseid jätkub vähemalt uue saagini.

Kuid teisalt on meie elus asju, mis ei ole materiaalsed, kuid mida me väga vajame. Ma isegi ei tea, kas neid võib asjadeks nimetada. Need on mälestused, unistused ja juhuslikud kohtumised. Kui polnuks magusaid lapsepõlvemälestusi ega ootamatut kohtumist lapsepõlvemaaga, poleks Klausi perel praegu sellist toredat maakodu. Teekond unistuste realiseerumiseni nõuab aga otsustusjulgust, palju tööd ja ajutist harjumuspärastest mugavustest loobumist. Pead pingutama püksirihma, majanduslikult riskima, õppima oskusi, millest varem ei osanud undki näha. Ent pärast mitut aastat pingutamist näed lõpuks tulemust. Saad endale tunnustavalt õlale patsutada, et ära tegin.

Minagi tegin lõpuks otsuse, et lükkan oma vana viltu vajunud kasvuhoone ükskord ometi kokku ja hangin selle asemele uue, ilusama ja mugavama. Nüüd ei saa ma aru, miks ei ole seda juba varem teinud. Vana likvideerimine võttis kolm päeva, järgmise kolme päevaga ehitasid töömehed uue kasvuhoone vundamendi. Nüüd ootame sobivat ilma ja ühe päevaga püstitatakse mulle uus kasvuhoone. Kokku seitse päeva! Aga mina kügelesin vähemalt seitse aastat ega julgenud asja varem käsile võtta. Olgu see mulle õpetuseks! Kui ma peaksin veel kunagi mõnda elu ilusamaks muutvat otsust edasi lükkama, tuletab see kasvuhoone mulle meelde, et asjad saavad ikkagi tehtud vaid siis, kui härjal sarvist haarad ja sihikindlat tegutsema hakkad.