Raplamaal asuva Juurimaa talli hobused on filmitähed, keda näeb mitmes tuntud linateoses

„See on meie elutöö, mida naudime, ehkki vahel on ka väga raskeid päevi,“ ütleb Märjamaa vallas tegutseva Juurimaa talli perenaine Kristiina Raudnagel.

Juurimaa talli teeb Raudnageli sõnul eriliseks see, kuidas loomad elada saavad. „Meie loomad saavad olla õues, karjas ja liikuda. Usun, et inimesed tulevad siia tagasi, kuna teeme asja hinge ja südamega, mitte ainult raha pärast. Meil on käinud nii kohalikke elamuste otsijaid kui ka rahvusvahelisi külalisi.“

Meeldejäävaimad kohtumised on kindlasti seotud filmimaailmaga. Näiteks õpetasid nad „Tõe ja õiguse“ filmi jaoks Priit Võigemastile vankri juhtimist, üks valge hobune oli Sofi Oksaneni „Puhastuses“, kolm „1944-s“ ja veel on osaletud „Igitees“ ja „Vigastes pruutides“.

„Samas on iga inimene, kes siia tuleb, eriline, kuna igaüks näeb asja eri nurga alt. Näiteks üks inglasest hobuseomanik just imestas, et eestlane on ikka täiesti uskumatu tegelane, et suudab kolme asja korraga teha: hobustele heina panna, telefoniga rääkida ja silmanurgast külalise tulekut märgata,“ naerab Kristiina.

„Juurimaa tall on endine Vinguti-Juurimaa talu, mille minu vanaema ostis 1970-ndatel ja kasvatas seal üles kolm tütart, kellest noorim – minu ema – jäi siia. Tegeleti tavapärase põllumajandusega ehk meil oli piimalehmakari ja 1990-ndate algul ka kolhoosidest tagasi saadud tori hobused. Hobused on nii minu vanaema, ema kui ka minu lemmikloomad. Kui 2000. aastal hobuste vastu suuremat huvi üles näitasin ja ratsalaagris käisin, ostsime esimese eesti tõugu hobuse ja praeguseks elab tallis 70 hobust,“ räägib Kristiina talli tekkeloost.

„Mina olen talliga tegutsenud 15 aastat. Umbes kümme aastat tagasi lõpetasime piimakarja ära, kuna olin üsna kindel, et lehmadega tegeleda ei taha, sest ei suuda hommikul kell viis tõusta,“ lisab ta.

Hobusehuvilisest treeneriks

Kristiina Raudnagelil on treeneri taust. „2001. sain ema nõusse ja meid sõbrannaga saadeti Toomas Oinuse juurde Vidrike ratsalaagrisse, kus on käinud väga paljud praegused ratsasportlased. Esimese eesti tõugu hobuse ostmise järel ostsime järgmise ja siis sai vorstiletile jõudmisest päästetud üks traavli tõugu mära, kes elas meie juures 35-aastaseks,“ räägib ta.

Ta on Eesti meistrivõistluste tasemel võistelnud poni-, juunior- ja noorteklassis. Nüüd on aga treener ja tema 15 õpilast on valdavalt Raplamaa lapsed, mõni üksik on ka Tallinnast. Neil igaühel on omad võidud, ent suurim saavutus on ehk ühe õpilasega Norra Põhjamaade meistrivõistlustele jõudmine, samuti Tallinn International Horse Show võidud.

Raudnageli sõnul meeldib talle hobuste juures nende olemus, graatsilisus ja vabadus. „Winston Churchill on selle kohta öelnud: „There is something about the outside of the horse that is good for the inside of the man“ (i.k hobuse välimuses on midagi, mis on hea inimese sisemusele). Ma olen ülimalt tänulik, et saan teha tööd ja hobi koos, ehkki vahel on ka valusaid ja raskeid kohti.“

Nii loomadega tegelemise kui ka talli ülalpidamisega on tema sõnul hakkama saadud tänu koos perega tegutsemisele ja kogukonna toele. „Talliga seonduvat korraldame enamjaolt meie emaga, ka isa aitab ja 83-aastane vanaema vaatab iga päev oma liikumisringiĺ üle Nunnula loomad. Venna majandada on kogu masinapark ja heinategu. Väljaspoolt peret on meil ainult treenerid, kes pakuvad teenust. Samas ütleme ikka, et meid ei oleks, kui ei oleks meie kliente,“ räägib naine.

Muresid on mitmesuguseid

„Kui rääkida ettevõtlusega seonduvatest muredest, siis sektorit on mitmel aastal järjest „õnnistatud“: kõigepealt pandi koroona ajal kõik lukku ehk ratsakool läks kinni, aga mul oli 40 hobust, kes tahtsid iga päev süüa saada. Ühelt poolt on minu ratsutamisteenuse hind 2–3 korda madalam kui Tallinnas, olgugi et teenus on sama kvaliteetne, ent kõrgema hinna puhul ei saaks siinsed lapsed seda endale võimaldada, teisalt tuleb nõudmisi kogu aeg juurde. Ka tööjõumure on, sest inimesed ei taha maale tööle tulla,“ toob Raudnagel näiteid.

„Hobumajanduse toetamisest rääkides pean ütlema, et PRIA meetmed on mulle natuke segane ala. Ma küll kasvatan hobuseid ja tegelen turismiga, aga pean püsimajäämiseks tegema väga erinevaid asju, samas kui lähen PRIA-lt toetust küsima, öeldakse, et tegeleme liiga palju turismiga ega ole põllumajandusettevõte. Alternatiivtalu tiitli saamisega seoses saime vähemalt vastuse, mis me oleme,“ naerab Raudnagel.

„Kusjuures meil ei olnud õrna aimugi, et meid sellele tiitlile nomineeriti. Samas on meil selle üle väga hea meel: emale ja vanaemale on see olnud terve elutöö ja tiitel toob hobumajanduse rohkem pildile, lisab märkamist ja sallimist. Hobune on Eestimaal nii kaua olnud üks inimese elu osa, vahepeal oli see kuidagi ära vajunud, aga nüüd tuleb tagasi,“ rõõmustab ta.

„Hobumajandusega seonduvat kajastatakse meedias pigem negatiivselt, küll on hobused lahti või midagi ära lõhkunud, aga tegelikult on hobuste juures ka palju positiivset: inimesed räägivad sõprusringkonnas ikka, et laps käib ratsutamas, tuttaval on hobune või ollakse lapsena ratsutanud. Tegelikult on hobune ju kõige looduslikum liikumisvahend üldse ja kui keelatakse, on natuke kurb,“ toob naine näiteid.

Üha laienev teenusevalik

Agroturismist rääkides rõhutab Raudnagel, et nende juurde võib ka lihtsalt hobustega tutvuda tulla, ilma et peaks selga ronima. Nende juures saab õppida ratsutama, korraldatakse ratsamatku ja -laagreid. Saab pidada sünnipäevi, sõita vankri ja reega, kusjuures viimane on eriti populaarne välismaiste külaliste seas. Päris pisikesed saavad Nunnulas vaadata väikeseid jänkusid, ponisid, alpakasid ja lambaid. Lisaks saab oma hobuse sinna talli kolida.

„Hobustega tegelemine on nagu teraapia: inimesed, kellel on tööstress, ärevushäired või ATH on mulle öelnud, et unustavad teises keskkonnas ja hobustega tegeledes kõik ära. Pean seda vahel endalegi meelde tuletama ja raskematel päevadel hobusega maastikule ratsutama minema, et end loodusega ühenduses olles maha laadida,“ lisab ta.

„Arvan, et agroturismil on väga suur tulevik ja tahaksin sellesse veel rohkem aega ja energiat investeerida. See pole kindlasti massidele mõeldud teenus, aga usun, et inimesed tunnevad järjest rohkem, et tahavad loodusesse ja loomade juurde tagasi pöörduda. Loomulikus keskkonnas olevad loomad on ju parimad stressi leevendajad.“

Majanduslik jätkusuutlikkus on Raudnageli sõnul ettevõtjate „lemmik“ teema. „Teed hommikul Delfi lahti ja imestad, et mis maksud jälle juurde tulevad. Ma ise tohutu Exceli- ja numbriinimene ei ole ja arvan, et kui teed, mis meeldib, saad hakkama. Innovaatilisus ja paindlikkus peavad olema, kogemused ja õppetunnid tulevad töö käigus.“

Esimene kantrifestival

Enda kvaliteedi kõrgel hoidmiseks tuleb Raudnageli sõnul kursis olla ka sellega, mida konkurendid teevad. „Eestis on nii palju ägedaid kohti ja teenuseid! Kogu aeg koolitad ennast ja hoiad kursis, vahepeal oled ka kade, aga positiivselt kade. Ja kui teed mingi ägeda asja, mida siis teised ka tegema hakkavad, oled pettunud,“ naerab ta.

„Läbisime just EAS-i turismiteenuse disaini programmi, kus töötasime välja eri matkad, mille prototüüpe juba katsetasime, aga ma ei taha neist veel rääkida, kuna pole teenust veel välja pakkunud ja äkki keegi hakkab kohe tegema. Võin öelda, et meil on päris palju ägedaid matkaideid, kuidas asja lõbusamaks teha,“ jääb naine salapäraseks.

Tänavu korraldati talli 15. tegevusaasta täitumise tähistamiseks esmakordselt Juurimaa kantrifestival. „Seda toredat ideed küpsetasime sõpradega kümme aastat. Meil oli kolm esinejat, line dance ja hobustega tünnisõit, külalisi oli neljasaja ringis. Põlised kantrifännid ütlesid tagasisideks, et nad on käinud eri festivalidel, aga see toimus ainsana õiges kohas: mitte kuskil põllu peal, vaid päris tallis, päris hobuste ja päris farmeritega,“ kirjeldab ta õnnestunud üritust.

„Festivali korraldades mõtlesin, et tahan korraldada ürituse, kus tahaksin ise osaleda ja täpselt nii see välja tuligi!“

Raudnagel on aastaid korraldanud ratsavõistlusi kolmesaja stardi ja 400–600 inimesega päevas ning järgmisel aastal on taas plaan korraldada eesti hobuse meistrivõistlused. „Meil omal on kümme eesti hobust ja on kahju, et see ohustatud tõug ei ole jõudnud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Eesti tõugu hobune on näiteks tori hobusest puhtatõulisem, väiksem, vastupidavam ja tragim, ta on töökas, paks ja pidevalt näljane, kuna on harjunud end siin kliimas paksuks sööma. Tema suurus ei hirmuta inimesi, ka on ta loomult sõbralik ega ole liiga kiire,“ kiidab naine eesti hobust.

Olulised on äriplaan ja ette mõtlemine

Alustaval ettevõtjal soovitab Raudnagel kindlasti alustada äriplaani tegemisest. Ta ise kiidab, et mäletab siiamaani, kui palju ta 2009. aastal äriplaani tehes Raplamaa ettevõtluskeskusest RAEK abi sai ning turismi poolelt on palju kasu olnud eri koolitustest. „End teiste ettevõtjatega ümbritsedes saad jagada muresid ja rõõme, mis hoiab motivatsiooni üleval.“

„Hobumajandus on väga emotsionaalne ala, kuna puudutab looma, kes on kliendi jaoks lemmikloom. Natuke tuleks lugeda ka numbreid, et end mitte lõhki tõmmata.

„Asju tuleks ka ette mõelda. Näiteks hobuste puhul tuleb arvestada, et loom võib haigestuda ja pead tema ravi eest kliinikus suuri raviarveid maksma, sest loomakindlustus on Eestis üsna nõrk. Minul on olnud tohutult õnne, et ema on lõpetanud kunagise EPA loomakasvatuse eriala ja teinud lõputöö hobustest, nii et ma ei ole lihtsalt ratsakoolist välja kasvanud tüdruk, kes otsustas hakata talli pidama,“ lisab ta.

Vaimse tervise tasakaalustamiseks käib naine puhkamas. „Siinkohal tahan märkida, et taluliiduga koostöös saaks ehk parandada seda, et ka hobumajandusettevõtted saaksid sarnaselt lüpsilehmade, veiste või lammaste kasvatajatega vajadusel asendustaluniku.“

Artikkel valmis Eestimaa Talupidajate Keskliidu tellimusel.