Tubakat on siinsetes taluaedades kasvatatud aastasadu, kuid nüüd on see asendunud lilltubakaga
Suurel sügaval talveajal tundub, et aias on kõik lilled lumeteki alla pugenud ja puud vaikselt värisevad – nii külm on. Ja ainsad sõbertaimed, kes meile sooja annavad, tulevad tuppa teekannu kaudu suvelõhnaliste teedena.
Kuid on veel üks tegelane, keda võime siin-seal kohata. Ühed kirtsutavad tema peale nina, teised otsivad põhjust tema läheduses viibida. Tubakas. See kaunis roosa- või kollaseõieline taim vajus eestimaise aiataimena peaaegu pooleks sajandiks unustusehõlma. Ta unustati niivõrd, et suurem osa meie rahvast ei tunne teda ära enne, kui tema ilusad suured lehed on pruuniks kuivatatud ja põlema pandud. Aga ta on aedades tagasi.
Taluaedade taim
Tubakas jõudis Eestimaale tõenäoliselt ühel ajal Tartu ülikooli asutamisega, kui rahvas sõdade järel siia-sinna liikus, ja umbes sada aastat pärast seda, kui Jean Nicot, Prantsuse suursaadik Portugalis, tutvustas seda oma kuningannale Caterina de Medicile. See oli aeg, kus seal oli õukonnaastroloogiks veel praegugi üle ilma tuntud Nostradamus ja võib arvata, et uus meeleseisundit teisendav taimne vahend levis õukonnas kiiresti. Igal juhul pidi see taim indiaani pärimuslugude järgi looma otsesideme suurte vaimudega ning vaid mõne piibupopsu peale pidid vaimud aitama inimeste küsimusi ja palveid lahendada.
Eestis oli ta alguses triiphoonetaim, aga ette kasvatades sai temast 20. sajandi alguseks päris tavaline aiataim, mida kasvatati nii mõisaaias kui ka ärksamate eesti soost aednike suunamisel taluaedades. Lihtsam on meie kliimas kasvatada kollaste õitega mahorkatubakat ehk külatubakat (Nicotiana rustica), mis on suitsetamiseks kangem kraam – tema roodudes on rohkem nikotiini. Mahorkatubakas suudab lihtsamini isekülvi anda ja kui olete ta korra aeda külvanud, siis ei kao ta nagu moon või kurgirohi mitte kunagi. Just noori kurgirohutaimi tubakas alguses meenutabki, kuid tema leht on ümarama otsaga.
Väärt vahetuskaup
Vääristubakas ehk türgi või virgiinia tubakas (Nicotiana tabacum), millest tehakse peamiselt praeguse aja sigarette, vajab siiski ettekasvatamist. Tegelikult vajavad seda mõlemad, kui soovite saada ka suuri tubakalehti.
Tubaka seemned on imepisikesed, aga taim, mis sellest kasvab, pea inimesepikkune. Vääristubakas on saledam, kasvab soojal aastal kahe meetri pikkuseks ja vajab sageli toestamist. Mahorka jääb madalamaks, tema lehed on paksemad ja pontsakamad. Mõlema lehti katavad näärmekarvakesed. Vääristubaka õied on ilusad heleroosad, mahorkal kollased. Et saada head tubakasaaki, tuleb õied enne puhkemist ära korjata. Ent teda võibki kasvatada lihtsalt ilu pärast, õitel on pealegi magus lõhn.
Peale vääristubaka ja mahorkatubaka kasvatatakse ka lilltubakat (Nicotiana alata). Selle õied lõhnavad eriti hästi õhtul ja öösel.
Minu ema meenutab, et teise ilmasõja ajal oli tubakas väärt vahetuskaup, ühel aastal oli mu vanaisa isegi käinud tubaka eest naabertalus abiks heina tegemas. Kuid talli taga soojas kasvatati mõlemat liiki, mahorkatubakat ka piki teeäärt ja peale selle oli veel väike põllulapp. Taimed saadi mõisa aednikult, lehti korjata ja nöörile ajada oli laste töö. Igal taluperemehel oli suur kotitäis tubakalehti. Tubakat kasvatati sinnamaani, kui tubakatooted väga odavaks muutusid. Teda pargiti eri taimedega ja et tubakalehed liiga ära ei kuivaks, hoiti kotis kartulit.
Läbi aegade ei ole tubakat üksnes suitsetatud, ta on olnud ka väga hea taimekaitsevahend. Ja riidekoid ei salli teda.
Rasketel aegadel on tubakaleht aidanud kiiresti haavasid sulgeda. Kindlasti on teda kasutatud hambavalurohuna, nii suitsetades kui ka tubakapuru haigel hambal hoides. Ja küllap on ta lõpetanud nii mõnegi tüli ja vaidluse meiegi maal, mitte ainult rahupiipu suitsetaval rahval. Suuremas koguses võib nikotiin olla ka mürk, küllap on paljud pärast esimese sigareti suitsetamist kogenud peapööritust ja oksendamist.
