Praegu seda kirjutades sajab akna taga laia lund, ahjus kerkib leivatainas ja koldes praksub tuli. Tõeline idüll, kas pole? Nii kaua, kui ennast mäletan, olen alati maaelust unistanud ja vanematelt seda palunud. Seda ei juhtunud, kuni sain ise täiskasvanuks ja mõistsin, et minu unistused on nüüd mu enda kätes. Tänu jumalale, sattusin kokku abikaasaga, kel oli sama unistus. Ja meile sündisid lapsed, kes rääkisid samuti söögi alla ja peale, et tahaksid oma aeda, kus joosta, ja kasvuhoonet, kus taimi kasvatada.

Jaga
Kommentaarid