Oleme abikaasaga lapsest peale maaelust unistanud. Nüüd otsustasime riskida ja unistuse ellu viia

Oma senise elu olen elanud korteris ega ole olnud selle üle sugugi õnnelik. Minu abikaasa seevastu teab enda lapsepõlvest hästi, mida tähendab päevinäinud maja korda tegemine ja lõputu ahju kütmine. Ent oma maja on olnud alati meie mõlema suurim unistus. Nüüd otsustasime selle teoks teha, maksku mis maksab!

Mina olen Pere ja Kodu ajakirjanik Tuuli. Meie peres on mitu värvikat liiget: Egon, Tuuli, Arete (3), Aaron (5), koer Cherry ja kass Simba. Ostsime möödunud aasta detsembrikuus Tallinna äärelinna Alliku külla 2005. aastal ehitatud ligi 140ruutmeetrise maja, mida tasapisi enda käe järgi kohandame. Õnneks on abikaasa kuldsete kätega ja suureks abiks on ka tema isa, elupõline remondimees. Majaga saime kaasa 1500ruutmeetrise krundi. Kirsiks tordil on kaks suurt kasvuhoonet, arvukalt peenraid, kanamaja, lehtla ja tünnisaun.

Praegu seda kirjutades sajab akna taga laia lund, ahjus kerkib leivatainas ja koldes praksub tuli. Tõeline idüll, kas pole? Nii kaua, kui ennast mäletan, olen alati maaelust unistanud ja vanematelt seda palunud. Seda ei juhtunud, kuni sain ise täiskasvanuks ja mõistsin, et minu unistused on nüüd mu enda kätes. Tänu jumalale, sattusin kokku abikaasaga, kel oli sama unistus. Ja meile sündisid lapsed, kes rääkisid samuti söögi alla ja peale, et tahaksid oma aeda, kus joosta, ja kasvuhoonet, kus taimi kasvatada.