Südamesoojuse väljendamine, eriti normidest erineval moel, nõuab julgust
(1)Kuigi veebruarikuisel sõbrapäeval kingitakse maailma eri paigus soojade tunnete kinnituseks ilmselt kõige rohkem punaseid roose ja pehmeid mänguloomi, tuleb aasta-aastalt juurde ka neid, kes peadpööritava ostuhullusega kaasa ei võngu.
Asi ei ole selles, et tähtpäeval endal oleks midagi viga, vastukarva käib ilmselt tema sisu kaubanduslik kaaperdamine. Sõpru ja silmarõõme võib ometi meeles ja tänus kalliks pidada iga päev ja igal moel, mitte ainult kord aastas. Armastada võib ka oma riiki ja maad, sedagi iga päev, mitte ainult ühel kindlal veebruari varahommikul hümni lauldes.
Julgus kulgeda oma rada ja teha asju traditsioonist ja kultuurinormist erinevalt saab mulle iga aastaga aina sümpaatsemaks ja südamelähedasemaks. Naeran endamisi, et hakkan vist suureks kasvama, ei tunne enam nii suurt vajadust ilmtingimata teha seda, mida teised ees teevad. Südamesoojuse väljendamine, eriti normidest erineval moel, nõuab muidugi julgust. Maailma lugematute koleduste pärast südant valutada on palju lihtsam, mure on inimesele loomuomasem.
Sellepärast ei olegi ma imporditud tähtpäevade vastu, kui nende sisuks on hoolimine ja tähele panemine, märkamine ja toetamine. Kui saadakse üle vajadusest kõigile meeldida ja aetakse oma rida järjepidevalt, siis leitakse mõttekaaslased ja kaasteelised. Kellele see „teistmoodi“ olemine meeldib, kellele sobibki talvise roosiõie asemel looduslik, loomulik, väikese ökoloogilise jalajäljega ja suure emotsionaalse väärtusega tähelepanuavaldus.
Õigus luua omamoodi
Vaatan oma koolilaste joonistusi: värvilised lumehelbed suure uhke vikerkaare all. Olen mõttes tänulik, et ajad, olud ja õpetamise viisid, vähemalt loomingulistes õppekavades, on nii palju muutunud. Laps võibki kujutada maailma omal moel, teda ei pea korrigeerima, tema kujutlusvõimele omast väljendust „õigeks“ parandama. Enam ei ole kunstitunnis seda ühte viisi, kuidas lumehelvest kujutada, ka taevas ei pea olema alati sinine ja muru roheline, sest need tõepoolest ei olegi alati ei sinine ega roheline! Täna hommikul oli taevas näiteks oranži- ja lillakirju, seejärel läks kollaseks ja alles siis hakkas servast sinetama. Minu kooliajal joonistas õpetaja ette, kuidas kuusepuud või karumõmmi kujutatakse, ja kui me ei osanud tahvlile veetud eeskuju piisavalt hästi kopeerida, parandas õpetaja oma käega paberil vigase kuuse õigeks – tegi pildi korda. Tulemuseks oli see, et laps ei olnud oma pildi üle uhke, sest ta sai tagasisidest aru, et ükskõik kui palju ta ka ei pinguta, tema tehtu pole kunagi piisavalt hea.
Minu kooliajal joonistas õpetaja ette, kuidas kuusepuud või karumõmmi kujutatakse.
Sõna ongi vara
Et niisuguseid läbielamisi kirjeldada, on meil vaja sõnavara. Sõna on vara, varandus, seda me teame, tähistades sel aastal eesti kirjakeele 500. sünnipäeva. Olgu see siis oma, emakeelne sõna või hoopis ühe vana, surnud keele sõna, peaasi, et ta aitab täpselt väljendada seda, mida vaja. Meil on koolis pärimuskultuuri tund, kus õpitakse vanu laule ja laulumänge, vanasõnu ja mõistatusi. Nii treenitakse ajumusklit, abstraktset mõtlemist, mis omakorda aitab tajuda keeles metafoorsust, metanüümsust, kujundirikkust.
Vanasõnades peituvad kultuurilised ideaalid, eriti aga inimeste omavahelise suhtlemise reeglid: kuidas sina teistega, nõnda teised sinuga, mida külvad, seda lõikad. Metafoorid aga mitte lihtsalt ei aita maailma seostamise kaudu kirjeldada, vaid ka mõjutavad seda, kuidas me maailmast mõtleme, seda oma peas kokku paneme. Meil läks sõnasõjaks, asusin ennast kaitsma, tuleb kehtestada piirid... argipäevane olelusvõitlus missugune, mis sest, et ainult keele najal!
Ära püüa, vaid nopi
Nii nagu kaubandus on kaaperdanud tähtpäevade sisu, samuti on metafooridki ohus. Nende sisu muutub samuti, sobitudes parasjagu kehtivate kultuurinormidega. Näiteks ladinakeelne ütlus „carpe diem“ – otsetõlkes „nopi päeva“, levinud ka kui „püüa päeva“. Ladina keele spetsialist Maria S. Marsilio kinnitab, et „nopi“ on täpsem, sest väljendil ongi põllumajanduslik sisu: maitse elu nagu küpseid vilju (eile olid nad alles toored, homme on mädad, täna on parim aeg). Või nopi nagu õitsvaid lilli – niisugune kõiki meeli hõlmav, paradiislik tunne. Hoopis midagi muud kui „püüa päeva“ – võistluslik, aktiivne, jahipidamise moodi, agressiivne, higi lõhnaga, keel vestil. Püüad küll, aga kätte ei saa, jookseb teine eest ära. Nagu püüaks tuult väljal!
Südamekimp südamesõbrale
Vaja läheb
12 juppi 1 mm läbimõõduga ja 40 cm pikkust lilleseadetraati
teipi
ca 12 meetrit pabernööri, takunööri või niinepaela
punt värvilisi õlelilli (Helichrysum bracteatum) või jänesesabasid (Lagurus ovatus)
Sellist 12 traadist kokku punutud ja keskelt lilleõit meenutavat konstruktsiooni on väga mugav kasutada kimpudes kuivlillede toestajana, aga tänulikud on ka kevade esimesed pisut haprad ajatatud tulbid.
Kinnita traadid umbes vaksa kõrguselt teibiga üheks pundiks ja murra kinnituskohast ülespoole jäävad traadid kõik päikesekiirtena igasse ilmakaarde laiali.
Nüüd hakka traadikera keskel neid kahekaupa omavahel ühendama – lihtsalt paar keerdu kahele traadile peale ja siis järgmiste kallale.
Järgmise ringi peal tuleb ühendada omavahel kõrvuti olevad traadid, nii et tekiksid silmused. Ja kolmandal ringil järgmised vahekohad – just nagu punuks võrku.
Seejärel surusin traadivõrgu välimise ääre südamekujuliseks.
Paelast tegin sõrmede vahel mitme aasaga lehvid – need omakorda kinnitasin traadikera serva, et oleks kuhugi kuivmaterjali toetada. Lilled ja kõrred sättisin paika spiraalkimbu tehnikas – nurga all, kogu aeg ühes suunas varsi lisades, vahepeal kimpu käes keerates. Kui täidluse ja lopsakusega rahule jäin, panin punkti. Niisuguse südamekujulise kimbu võib põnevasse vaasi panna päris üksinda või sättida mõne kahusema oksa- ja kõrrepusa sekka.
