Eva Luigas soovitab lugeda Roosihullu päevaraamatut

Kes ei oleks kuulnud väljendit, et igaüks läheb hulluks omamoodi? Mulle tundub, et aiainimesi see ei puuduta, sest meie kõik läheme peast pisut segi enam-vähem sarnaselt. Vähemalt alguses – siis, kui täiesti tavaline, ütleksin, et isegi täitsa normaalne inimene avastab enda jaoks aianduse „võlud“.

Kui sa sellega ise ei tegele, aga vaatad ainult väikeselt distantsilt kellegi aeda, mis on sinu tulekuks usinalt lille löödud, tundub see nagu mingi paradiis. Kohe tekib tahtmine ise ka sellist elu elada. Siis sa ei märka aiaomaniku korpas käsi ega tea, et tal parajasti ristluud valutavad ning suvel linna minnes peab ta kandma kinniseid jalanõusid, olgu kui tahes palav, sest kandu parketikõlblikeks küürida ta enne septembri keskpaika ei suuda.

Mudlum on just selline aiainimene. Hea on teada, et maailmas on veel keegi, kes rapsib aias just samamoodi kui sina. Aga Mudlumil on üks hea omadus veel – ta on osanud oma tegemised nii ilusti kirja panna, et on, mida talvel lugeda. Peale selle, et sa lugedes mitut puhku naeru mugistad, saad kirjapandust selgeks mõne asja, mille kohta sa enne isegi ei teadnud, et sa neid ei tea. Mitte ainult aiandusest, sest muud elu elab Mudlum ka. Nii nagu sinagi, kui sa parasjagu ei kaeva peenrasse hullunult mingit järgmist auku.

Mudlum

Roosihullu päevaraamat

Kirjastus Strata, 2024

Ma arvan, et nende ridade lugejale pole võõras seegi lõik 34. leheküljelt.

„Aiandus ei ole mingi süütu harrastus. Mõtled, et ah, mis see ära ei ole, teen paar auku mulda ja pistan taimed sisse. Nii see kõik algab. Alguses tood istikud oma kõige lähemast lilleärist, varsti aga ajad haruldusi mööda poolt maailma taga. Hakkavad siginema igasugu aiariistad, kõplad ja peenraservalõikurid, hargid ja sirbid. Ka selles on võimalik saavutada uusi leveleid, mina näiteks olen jõudnud sinnamaani, et tellisin endale japside aiakäärid! Kuuldavasti maailma parimad! Maksid 75 eurot tükk, hand forged ja hieroglüüfid kõik peal.“