Nõudlik kirjuleheline ebakrooton
Olenevalt sordist varieerub ebakrootoni lehtede kuju ühtlaselt kitsastest väga laiadeni ning värvitoonides kollakasrohelistest rohekaspunaseni. Looduses taim õitseb, toas ta õitsele ei puhke. Õied on väikesed ja pigem jäävad kirjude lehtede ilule alla. Toas võib see taim kasvada kuni 1,5 meetri kõrguseks.
Ebakrooton tahab heledat valgust, kuid mitte keskpäeva otsest päikest. Mida valgem on ebakrootoni kasvukoht, seda kirkam ja kaunim on taime lehtede värv. Ta kasvab ka varjulisemas kohas, kuid siis on lehed tumedad, vaid mõningate üksikute punakollaste joontega. Nagu teistelegi toataimedele, on ka ebakrootonile kõige raskem novembrist jaanuarini kestev pimedus.
Kasvukoht peab olema soe, temperatuur ei tohi liialt kõikuda või langeda alla 15°C. Ka on taim väga tundlik tõmbetuulele. Ebakrooton vajab kõrget õhuniiskust, hästi mõjub rikkalik piserdamine. Ka muld ei tohi läbi kuivada,siis võib taim lehed langetada. Samas liigne niiskus võib olla bakter- ja seenhaiguste põhjuseks. Kasta tuleks parasjagu nii palju, kui kiiresti pott kuivab. Poti alusele ei tohi jääda seisvat vett, sest see kahjustab juuri, aga mullapall ei tohi ka läbi kuivada. Kevadest sügiseni kord kuni paar korda kuus peaks taime väetama.
Kevadel tuleks ebakrooton istutada ümber paraja suurusega potti toitaineterikkasse liivaga segatud mulda. Kevadel võib taime kasvu piirmaiseks seda ka tagasi lõigata. Paljundada saab poolpuitunud pistikutest kas varakevadel või augustis, mis istutatakse niiskesse liiva.
Ebakrootoni perekond kuulub piimalilleliste sugukonda. Ta piimmahl on nahka ärritava toimega ning seedetrakti sattumisel põhjustab mürgitusnähtusid. Vanasti kasutati taimemahla nii jahipidamisel (nooleotsad kasteti piimmahla sisse) kui ka kalapüügil.
Kuigi taimemahl on mürgine, ei mõju see kahjuritele, sest kuivas ruumis ilmuvad pisikesed putukad (eriti kedriklestad) taimele väga kiiresti.
