Kuld-viigikaktust katvate "sametitupsude" värvus varieerub valgest kuldse ning roostepruunini. Kuigi pealtnäha pehme ja ohutu, on see kena taim - kuld-viigikaktus (Opuntia microdasys) - üks õel ja salakaval tegelane. Nimelt puuduvad tal küll astlad, kuid varrelülisid katvad kuldsed sametitupsud koosnevad imepeentest konksukestega kaetud asteldest e glohhiididest, mis tungivad kergeimalgi puudutusel valusalt nahka.

Kuld-viigikaktus kasvab looduslikult Põhja- ja Kesk-Mehhikos. Tegu on küllalt vahelduva liigiga. Tema "okkakasuka" värvus võib varieeruda valgest kuldse ning roostepruunini. Ka taimede kasvukõrgus kõigub kümmekonnast sentimeetrist enam kui poole meetrini. Tavaliselt väidetakse, et mida heledam on glohhiidide värvus, seda nõrgema kasvuga on taimed.

Oma kodumaal kutsutakse kuld-viigikaktust palju karmimalt, kuid ka õigemalt. Seal ei ole mingit "jänkutamist" ning taim kannab pimeda lamba kaktuse nime. Ja igati põhjendatult, kuna tugevad tuuled võivad salakavalad glohhiidid taimelt lahti rebida ja läheduses söövate kariloomade silmadesse puhuda. Tulemuseks on rängad silmapõletikud ning halvimal juhul pimedaks jäämine.

Kui kellelgi siiski tekkis soov kuld-viigikaktust kodus kasvatada, tuleb arvestada, et taim vajab väga palju valgust ja suvel on ta õige koht õues. Valge ning jahe peaks olema ka viigikaktuse talvituspaik, sobivaim temperatuur on 8-10°.

Mulla suhtes pole kuld-viigikaktus kuigi nõudlik. Jälgige vaid seda, et liigne kastmisvesi potist kiiresti välja pääseks. Viigikaktusi tulebki ettevaatlikult kasta. Suvisel kasvuperioodil peab mullapall saama kastmiskordade vahepeal taheneda ning kui talvituspaik on jahe, võib kõige pimedamal talveajal kastmise sootuks lõpetada. Tavalisel toatemperatuuril olevatele taimedele peaks kuus korra veidi siiski juua andma.

Allikas: Targu talita