Aglaoneemadel on mõned eriti hinnatavad omadused. Esiteks see, et nad kasvavad kenasti ka vähema valgusega paigas. Teiseks taluvad nad suitsuseid ruume, kuhu sobivate taimede valik on üsna piiratud. Ja kolmandaks: kuna nad on nõus kasvama ühes anumas koos enamiku teiste taimedega, saab neid hästi ära kasutada segaistutustes. Aglaoneemade lopsakad kompaktse vormiga puhmikud on head pinnakatjad, nendega saab moodustada siseruumis suuri rohelisi alasid.

Aglaoneemad sarnanevad väga diifenbahhiatega, kuid kui vaatate terasemalt, siis märkate, et aglaoneemal on tugevamad lehed, ilusam vorm ja madalam kasv. Kõrgemad sordid kasvavad kuni 1,5 m kõrguseks.

Aglaoneemad võivad kasvada ka aknast kaugemal napimas valguses, aga valgusrikkas kohas on nende lehevärv säravam ja muster selgem. Talvel sobib neile tavaline toatemperatuur (18-22 kraadi ja veidi rohkemgi). Kui aga on jahedam kui 15 kraadi, muutuvad lehed kollaseks ja hakkavad langema.

Kui talvel on toas sooja üle 18 kraadi ja õhk on kuiv, piserdage taimi aeg-ajalt. Jahedamas ruumis ärge seda tehke, veetilgad jäävad siis kauaks lehtedele, soodustades haiguste arengut. Suvel soojal ajal piserdage sageli ja kastke rikkalikult.

Talvel võite kord kuus lisada kastmisveele lehtdekoratiivsete toataimede väetist, suvel väetage kaks korda kuus. Mullaks sobib tavaline nõrgalt happeline toataimemuld.Taim vajab ümberistutamist siis, kui juurtel pole potis enam kasvuruumi. Tehke seda kevadel kasvuperioodi algul. Siis on sobiv aeg ka taime puhmikut jagades paljundada.

Ühe asja suhtes on muidu leplikud aglaoneemad siiski tundlikud: neile ei meeldi tuuletõmbus. Kui lehed hakkavad rulluma või kolletuma ja langevad maha, võib põhjuseks olla just ebasobiv koht sageli avatavate akende või uste läheduses.

Haigused tabavad aglaoneemat harva, kahjuritest võivad vahel tüli teha lehe alaküljel pesitsevad vill- ja kilptäid ja punane kedriklest.