Haab ja pappel

Haab ja pappel kuuluvad kokku nagu sokipaar – tegu on ühe ja sama taimeperekonna esindajatega. Need liigid, mis annavad juurevõsu, on haavad. Teisi, enamasti kännuvõsu andvaid liike kutsume papliteks.

Vana puhas haavapuistu - haavik - on omaette vaatamisväärsus. Sügisel tasub seal otsida kenasid punaka kübaraga haavapuravikke. Aga pisikesse koduaeda ei maksa ühtegi harilikku haaba (Populus tremula) küll istutada.

Suuremasse parkaeda, kus on ruumi avaraks vaateks, võiks sobida püramiidhaab. See sammasja võraga puu sarnaneb kujult püramiidtammega. Üsna kitsa võraga on nooruses ka hiina papli (P. adenopoda) sort ‘Fastigiata'. Noortel puudel kasvavad oksad püstiselt üles, alles paarikümneaastaselt muutub võra munajalt laiuvaks.

Ilus puiesteel

Maakohas saab ilusa puiestee hõbehaavast (P. alba). Selle liigi kodumaa on Lõuna-Euroopa ja Aasia lääneosa, kuid meil on teda kasvatatud juba üle saja aasta. Linnatänavale või põlluserva ei maksa teda küll istutada: niipea, kui juured natuke viga saavad, hakkavad vohama tüütud juurevõsud (samuti käitub harilik haab). Sellistest võsudest on aga hõbehaaba kõige lihtsam paljundada.

Hõbehaava lehed on hõlmised ja alumisel küljel viltkarvadest valkjashallid. Eriti suve alguses on puu väga kena. Peate siiski arvestama, et noorena nõtke ning kiirekasvuline hõbehaab sirgub lõpuks kuni 30 meetri kõrguseks jämedaks puujurakaks. Ilusaid suuri hõbehaabu näeb paljudes vanades mõisaparkides, sealt on neid toodud ka taluaedadesse. Venemaal on saadud hõbehaava hübriidseid kloone, mida tuntakse Jablokovi hõbehaavana. Need on natuke aeglasema kasvu ja püstise võraga, sobides hästi linnahaljastusse, kuna ei vilju.

Teisi papliliike märkame võrdlemisi harva. Alles siis, kui suvel on linnas õhk täis nende seemnevatti, tulevad nad meile meelde. Eks omal ajal istutati puiesteedele valikuta igasuguseid pap-leid, kuigi oleks pidanud panema isastaimi, mis seemet ei kanna. Paplid on kiirekasvulised, haigestuvad aga kergesti tüvemädanikku, paljud liigid ei ole pikaealised. Suurem osa pärast sõda maanteeservadesse istutatud paplihekkidest ongi tänaseks juba kirve alla läinud.

Paplipuu pistvaiast

Enamikku ilusaid papliliike ja -vorme on lihtne paljundada pistvaiadega. Selleks kõlbab igasugune umbes meetripikkune ja 7-8 cm läbimõõduga püstise kasvuga oks. Pistvaiad lõigake või saagige kevadel, kui muld on sula. Istutage need kohe maha.

Tehke kangiga kuni 0,5 meetri sügavune auk, suruge vai mulda, kastke ja tallake muld kõvasti kinni. Ladvaotsa võib jämedamal vaial aurumise vähendamiseks katta värvi või pookevahaga. Kuival kevadel peab vaiasid vahetevahel korralikult kastma.

Kui te sobivat jämedat pistvaia ei leia, kõlbavad maha panna ka sõrmejämedused oksad. Neid tuleb küll juurutada lavas või paljunduspeenras, pistvaia võite aga otse kasvukohale istutada.