Puuviljakultuurina kasvatatakse põhiliselt suureviljalist viigikaktust (Opuntia ficus-indica). Selle suhteliselt kõrgeks kasvava viigikaktuseliigi varrelülid on ovaalsed ja lamedad, maapinnalähedane osa on aga puitunud.

Kevadel või suve hakul ilmuvad varrelülide ülemisse serva pikalt õitsevad imeilusad suured õied, mis võivad olla nii erekollased, roosakaspunased kui valged. Õitest arenevad sügiseks ovaalsed, peaaegu 10 cm pikkused rohelised viljad.

Foto: Astrid Lepik
Küpsed viljad (botaaniliselt küll marjad) võivad olla kollakamad, punakamad või suisa pruunid. Nii nagu kaktus ise, on ka viljade paks kest kaetud astlaliste karvatupsudega, kus peituvad salakavalad kergesti äratulevad glohhiidid, mis nahasse tungides tekitavad ärritust ja nahapõletikku. Paksu kesta all olev seemnetest rikas viljaliha on meeldivalt värske ja hästi mahlane. Viljade õrnalt magus maitse meenutab nii mangot, melonit, arbuusi, banaani või ka nende üheaegset segu. Lõhn pole küll intensiivne, kuid magus ja puuviljane.
Foto: Astrid Lepik
Kuna vili on kaetud astlaliste karvatupsukestega, siis tuleb rakendada äärmist ettevaatlikkust, et jõuda ülimaitsva eksootilise viljalihani. Esmalt, kasutades kahvlit ja nuga, lõigatakse viljal maha viljatipud, seejärel tehakse pikilõige ja ettevaatlikult eemaldatakse terava noaga kogu kest. Samal ajal jälgida, et kestast eemaldatud vili ei puutuks kokku ogalise kestaga.

Paikades, kus viigikaktuseid kasvab piisaval hulgal, korjatakse nende vilju, et süüa neid värskelt, valmistada mahlu, erinevaid hoidiseid, maiustusi. Viigikaktuse vilju võib panna puuviljasalatitesse, mahlajookidesse, küpsetistesse. Igatahes on eksootiline viigikaktuse vili võimalusel proovimist väärt.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid