Kuidas luua pojengidele sellised tingimused, et nad õitseksid lopsakalt

Enamik pojengiliike eelistab aias avatud päikeselist kasvukohta, kuid leidub neidki, kes edenevad ebasoodsamates kohtades. Oma domineeriva välimusega kaunistavad pojengid aeda ka pärast õitsemist, luues elustavaid aktsente.

Hilisest keskajast ja renessansist alates on olnud Kesk-Euroopas tuntud eelkõige varajane pojeng (Paeonia officinalis), hõlmine pojeng (P. peregrina) ja nende hübriidid. Neid võib kõhklematult istutada täispäikese kätte. 18. ja 19. sajandi vahetusel said tuntuks valgeõielise pojengi (P. lactiflora) hübriidid, millel on eelnevatega sarnased valgus- ja mullanõuded, eeliseks aga mitu õit varrel ning suurepärane lõhn. Kõik mainitud pojengid on Kesk-Euroopas talvekindlad.

Kogemused nende liikide ja hübriididega viisid üldise arusaamani, nagu vajaksid kõik pojengid avatud kasvukohta, palju valgust ja ühesuguseid pinnasetingimusi. Nüüdseks on Euroopasse jõudnud palju uusi liike mujalt, nende hulgas selliseidki, mis kasvavad väga hästi nii poolvarjus kui varjus, rikastades siinsete aedade-parkide sortimenti.