Agaavid võtsid suvest viimast
Kui kellelgi jäi sel suvel agaavipoiss tuppa, siis võimalusel viige ta järgmisel aastal kindlasti kas rõdule või õue. Suvine õues olemine aitab lähistroopilistel taimedel paremini üle elada ees oleva talve, mis on toataimede jaoks raskeim aeg aastast. Peale selle toovad väljas suvitajad ka õueruumi eksootilist hõngu. Tartu Ülikooli Botaanikaaias kärutati agaavid tagasi kasvuhoonesse alles eelmisel nädalal, sügise sünnipäeval.
Agaavid on võimsad jõulised taimed, suur agaav on muljet avaldav soolotaim nii suures ruumis kui talveaias. Juba nimi agavo, mis tähendab kreeka keeles suursugust ja imetlusväärset, viitab uhkele välimusele, mida pakub õide puhkenud agaav.
Agaave on 221 liiki. Nende hulgas on väga suurekasvulisi, kelle lehed võivad olla kuni 2 m pikad. Roseti läbimõõt on seega 4 m! Selliseid hiiglasi muidugi välja ei tassi.
On ka mõnusaid väikesekasvulisi ja dekoratiivse lehestikuga agaave, nt klassikaline viktooria agaav (A. victoriae-reginae). Oma väiksuse tõttu võib ta aga suvises lillepeenras kaduma minna, talle leidke aukoht rõdul, terrassil või teiste kaktuste-sukulentide keskel. Nende äärmuste vahele jääb kena valik n-ö sobivate mõõtmetega “jõukohaseid” agaave.
Agaavid on rosett-taimed, kelle jäiga lehe tipus on sageli okas. Kui see ära murda, jääb okka taha kiuline saba nagu niit nõela otsas. See on hea tunnus eristamaks agaave esmapilgul suhteliselt sarnastest aaloedest. Agaavid ei moodusta kunagi tüve, nende rosett jääb maapinnalähedaseks. Aaloed aga võivad kasvatada üsnagi pikki varsi.
Ja muidugi on suur erinevus õites. Paraku õnnestub agaavi õit näha enamasti vaid soojale maale rännates. Meie laiuskraadil jääb agaavidele õitsemiseks valgust väheks. Kuna nad ei õitse, võib botaanikaaedades näha eriti priskeid agaave, looduses nad ei pruugi nii suureks kasvada, sest lähevad enne õitsema.
Agaavide kohta on levinud teadmine, et nad õitsevad vaid kord elus. Enamasti see ongi nii, kuigi mõned liigid teevad seda korduvalt. Kord elu jooksul õitsvaid ja viljuvaid taimi nimetatakse monokarpseteks. Pärast õitsemist-viljumist õievarre kasvatanud leherosett hääbub. Aga ega agaavi sugu seepeale veel otsa saa – edasi elavad taime külgvõsud, mida agaavid annavad ohtralt, samuti seemned.
Tartu Ülikooli Botaanikaaias kasutatakse konkreetse vormiga agaave ja nende lähisugulasi furkreaid (Furcraea) meelsasti suvelillepeenardes. Meie suve lühidust ei näinud aga üks furkrea taim tänavu ette ning jäi oma õisikuvarre väljavenitamisega suhteliselt hilja peale. Kuigi pikkust oli tal septembris juba oma kolm meetrit, peab taim rohekaskollaseid õiekellukaid siiski näitama kasvuhoones, oma talvekorteris.
