Päevalilled on ära õitsenud ja nüüd saab süüa nende seemneid ehk sihvkasid

Pikkusrekordid püstitatud, õieilu nauditud – kas meie päevalilledega ongi kõik? Kaugel sellest – saak on samuti olemas.

Selle kauni ja suursuguse taime algne kodumaa on Ameerika mandril, täpsemalt Lõuna-Ameerika preeriates. Juba mitme tuhande aasta eest kogusid kohalikud indiaanlased metsiku päevalille seemneid ja kasutasid neid toiduks. Ka asteekide päikesepreestrinnad kandsid tseremooniatel päevalilleõisi ning nende kujutistega ehteid.

Euroopasse jõudsid päevalilleseemned 16. sajandi algul hispaanlaste vahendusel. Kaua aega kasvatati Euroopas seda taime vaid silmailuks, alles hiljem taheti temast mitmel viisil kasu saada. Saksamaal prooviti röstitud ja peenestatud seemnetest kohvi valmistada, paraku edutult. Inglased keetsid õisikuid, kuid ka see roog polnud eriti suupärane. Tõsi, noorte keedetud õisikute söömise tava on seal mõningal määral säilinud tänini.