Misasja?? See ehtne puusõnajalg Austraaliast ja Tasmaaniast, kelle kasvukuju maalib ehedalt ette kadunud pildi 300 miljoni aasta tagustest karboni ajastu metsadest, ammu enne dinosaurusi?

“Seesama jah,” kinnitas tuttav ning juhatas mu tolle ennist nähtud “maarja-sõnajala” juurde. No muidugi polnud see mingitavaline kodumaine sõnajalg. Üle kolme jala pikad lehed tundusid katsudes karedad ning jäigad, lähtudes alt mustjaspruunist kiudkarvasest karuspehmest tüvealgmest. Tegelikult oli ta potis, mis ümbert kivide ja teiste sõnajalgadega ära maskeeritud. Kusjuures äsjane oktoobri -4°c ei teinud ta lehtedele suuremat häda.

Lõuna diksooniat pole meil siiski vähimatki mõtet püsivalt aeda istutada, sest ta ei kavatsegi taluda meie talvepakaseid. Samas Briti saarte soojemais paigus vohab ta vabalt väljas, andes näiteks Cornwallis eostest ka isekülvi. Diksoonia külmataluvuseks märgitakse -7°c, kuid vanemad taimed olla vastu pidanud ka -13°c näpistusele. Siis küll lehed külmuvad, ent karusest kaitstud tüvesüdamikust ilmuvad kevadel rõõmsalt uued, kuni 10 jalga pikad hiigellehed.

Ehtne puusõnajalg oli üks mu ammuseid unistusi. Ma rajasin juba viieteistkümne aasta eest kodutiigi äärde samblase kiviktaimla, kus valitsesid vaid ürgsed eostaimed, nagu erinevad sõnajalad, osjad ning ka paar pirtsakat kolda. See rahu sisendav roheliste varjude minimaailm, kus ei leidunud kohta ühelegi lilleõiele, oli toona mu vaieldamatu lemmik. Täiuslikkusest jäid puudu vaid puukujulised sõnajalad. Laanesõnajalad küll kasvatasid alla pisikesed n-ö tüvealgmed, ent see polnud see. Mõne aasta pidasid vastu õõnsate sanglepatüvede otsa istutatud naistesõnajalad, luues juba mingit aimdust, kuid seegi ilu oli ajutine.

Nüüd aga äkki näidatakse mulle suvalises mandrimetsa servas pesuehtsat karboni ajastu elavat kehastust! Vana arm lõi lõkkele ja loomulikult tahtsin ma ta jalamaid ära osta. Veensin ja masseerisin kuis oskasin, kuid omanik jäi endale kindlaks. Ei saa. Mine ise Hansaplanti ja osta! Ikka veel ei suuda ma päris hästi harjuda mõttega, et igasugu ennenägematuid taimharuldusi saab nüüd vabalt lihtlabaselt kaubandusvõrgust omastada.

Ega midagi ei jäänud üle, pidin ühel järgnevatest oktoobripäevadest selle retke ette võtma – et hing rahu saaks. Rapla-tuttav tuli niiütelda moraalseks toeks kaasa. Kõmpisime Sausti peatusest 4 versta eesmärgi poole. Jäine mistraal piitsutas kõike ümbritsevat, pugedes tükkivalt riiete alla. Lõuna-Eestis olla samal ajal juba esimene lumi maha tulnud.

Seal lagendiku taga paistiski Hansaplant, keset peaagu eimiskit. Sees üritasime pisutki üles sulada, et ka kaubahalli taha jäävat väliekspositsiooni kaeda. Kuna hooaja lõpp, oli valik mõistagi kahanenud. Ei olnud enam tamariski ega tähelepanuväärset sõnajalavalikut. Hiljutine –4 kraadi oli paljut allesjäänut tublisti räsinud. Huvitav oli leida lademeis alssosja potikesi. See väheldane puhmasjas talvehaljas osi on Eesti looduses väga haruldane. Kindlasti soetanuks ma tema, ent kiviktaimlas juba ees metsistunult laiutav liivosi sundis ümber mõtlema. Nad on väga sarnased ning peagi segunedes oleks väga raske vahet teha, kumb on kumb.

Puukooli tagaosas vohas troopilise ilmega loorberkirsi laialehine ‘Rotundifolia’ igihaljas põõsastik. Ühe istiku hinnaks karm 1000 krooni. Mandril võib sellise investeeringu tegemine olla üpris riskantne. Minu sama sordi väiksema taimega läks tänu pehmepoolsele talvele esialgu hästi – elas tervena üle.

Brrr, küll oli alles külm! Lõikav tuul paiskas ümber istikupotte ja pani ihuliikmed kohmetuma. Enne kaitsvate klaaside taha naasmist heitsime veel siiski pilgu sealsele pakutavale kivikollektsioonile. Jah, nüüd on see siis ka Eestisse jõudnud. Nimelt raske raha eest kaubakeskusest looduskivide ostmine. Nojah, ega igaühel pole kahjuks käepärast kivirikast krunti või vana varet. Inspireerivad olid laavakivimid – pimsskivilaadsed kärgjad mustad kamakad ning samasugused sõelmed. Neist saaks kujundada aeda mingi väikse vulkaanilise nurgakese, matkides näiteks Tenerifet või Sitsiiliat või…

Seespool klaase pakutavast taimevalikust köitsid enim tähelepanu Trachycarpus wagnerianus’ed oma karuste tüvede ning väga jäikplastjate sõrmlehtedega. Hariliku karuspalmi kõrval on see teine liik, keda tasuks meie Läänesaartel üritada kasvatada avamaal. Mõistagi kattes ja mattes igatepidi. Jah, taimed katsetamiseks on nüüd olemas, osta aga! Paraku saab takistavaks hind. Kui sa ostad 1500 kr eest pisikese palmi (või suisa 5000 eest natuke suurema), siis ega pärast säärast kulutust küll ei kipu kallist aaret välja talve kätte ehku peale viskama!

Karuspalmiost jäi minu puhul kahjuks ära (loodan esialgu oma Istria poolsaarelt pärit 50 hariliku karuspalmi seemiku peale). Kuid puusõnajala ma lihtsalt pidin omastama. Neid oli seal üksjagu, 455 kr pealt alla 319 kroonini hinnatud. Valisin välja ühe ilusama tüvealgmega isendi. Omaette ooper oli selle sissepakkimine. Tähendasin, et kavatsen 4 versta bussipeatuseni kõmpida, milline üüratu jalgsirännak müüjannas “oi-oi” reaktsiooni tekitas. Autostunud Eesti…

Hiidkiletorusse topitud puusõnajalg käes, vedasime edukalt Sausti peatuseni välja, hoolimata räsivast külmast mistraalist. Sama edukalt toimetasin ta ka üle mere.

Istun neid ridu kirjutades oma aias, kõrval noorukese mammutipuu taustal potis haljendav Dicksonia antarctica. Selginevas õhtus aimdub miinuskraade ning ta uhked lehed vajuvad aina enam kaardu. Pean seni vaid kaitstud kasvuhoone tingimustes elanud puusõnajala piinamise lõpetama ja ta tagasi sauna taharuumi tarima. Eks paistab, kuidas ta ületalve peetud saab. Loodetavasti ikka saab, ja seda aastaid.

Puusõnajalg on üks Maa taimestikurikkuste tippe. Ta on ürgne ja kummaline, samas nii rahustavalt mõjuv oma suursuguses ilus. Sõnajalaaed ilma puusõnajalata jääb poolikuks. Ega ma teda siis asjata ostnud, suisa viimase raha eest, misjärel pidin Rapla-tuttavalt võlgu võtma, et üldse koju tagasi pääseda. Vist klassikaline näide taimefanaatiku elust…

Vaata looduses kasvava puusõnajala pilte siit.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid