Kas hea perearst vastab kõnedele ka öösel?
Dr Svea Rosenthal, kas meie perearstidest on kujunenud samasugused pereliikmed, nagu näeme välismaa filmides? Teisisõnu: kas nad on 24 tundi ööpäevas arstid ja neile võib helistada ka kell 2 öösel?
Esimesel neljal aastal andsin tõesti kõigile patsientidele oma telefoninumbri ning loa helistada mis tahes ajal.
Aga seda hakati kuritarvitama. Kui ikka laupäeva hommikul kell pool kuus helistatakse ja kurdetakse, et naabritüdrukul on mingi lööve, kas see võib ka minu tütrele nakkav olla... Siis ületab see igasuguse delikaatsuse piiri. Vaat siis tegin kindla otsuse, et ka minul on oma töö- ja puhkeaeg.
Aga sünnipäevadel ikka küsitakse nõu, ei lasta end lihtsalt peolisena tunda?
Olen endale selgeks teinud, et kui olen selle eriala valinud, siis niisugustest pöördumistest töövälisel ajal päris pääsu pole. Ikka vastan ja kutsun vastuvõtule.
Kas perearstisüsteem on käivitunud nii, nagu alguses plaaniti?
Plaanid olid head ja üldiselt on patsiendid rahul. Igal perearstikeskusel on voli mingi osa keskuse tööst organiseerida oma äranägemise järgi. Patsiendid võiksid ise olla aktiivsemad küsima, milline töökorraldus ja võimalused perearstikeskuses on. Näiteks kui muutuvad telefoninumbrid või vastuvõtu ajad, ei jõuta sellest igaüht teavitada. Samuti tuleks ise olla tarmukam siis, kui teie perearst on haige või koolitusel – on olemas asendusarst, kelle poole pöörduda. Terviseinfo patsiendi kohta on ju perearstikeskuses olemas.
Selles perearstikeskuses, kus mina hingekirjas olen, vastab telefonile registraator, teil õde.
Meil töötavad kolm arsti ja neli õde. Kokku on perearstikeskuse teenindada üle 4000 patsiendi. Pereõed töötavad kordamööda lastetoas, protseduuride toas, registratuuris ja nõustamistelefonil. Oma mure räägibki helistaja õele ning tema oskab anda esmast nõu. Õde küsitleb helistajat ja otsustab, kas kutsuda patsient perearsti või pereõe vastuvõtule. Perearstile saab ka päevaajal kindlal ajavahemikul otse helistada.
Miks õde kohe telefonikõnet arstile ei suuna?
Meie usume, et on õige, kui arst pühendub ühele patsiendile korraga. Seepärast on päevas kindel aeg, mil tal vastuvõttu ei ole ning ta vastab telefonikõnedele.
Õepoolne selektsioon on väga oluline, sest nõnda saab tohter keskenduda kõige kiiremat abi vajavatele inimestele. Selline süsteem peaks olema enamikus perearstikeskustes.
On ju veel olemas üleriigiline nõustamistelefon – 1220.
Ka sellel numbril vastavad enamasti õed. Nad on küll väga kompetentsed, kuid neil on raske anda väga täpseid vastuseid, tundmata helistajat. Õde ei tea helistaja anamneesi ega sedagi, kas inimene on ülimuretsev või helistab väga erandlikul juhul. Tihtipeale tuleb haige seisund vaid hääletooni järgi ära aimata. Siin aitab muidugi ka kogemus.
Kas mõnele inimesele on haigus n-ö näkku kirjutatud? See tähendab, et vaatate peale ja ütlete, et tal võib olla see või teine haigus.
Päris nõiad me pole. Kuid vahel ei oska inimene oma haigusele tähelepanu pöörata. Mul oli näiteks üks patsient, kes tuli murega, et tal on jalaseen. See oli tema jaoks suur probleem. Aga kui uksest välja läks, vaatasin, et ta kõnnib kuidagi imelikult, hoiab kõverasse. Minu pärimise peale rääkis: oi, mul kõht natuke valutab, sõin eile kapsasuppi.
Ma palusin patsiendil pikali heita ja katsusin kõhtu. Sain aru, et tal oli äge pimesoolepõletik. Pooleteise tunni pärast teda opereeriti erakorraliselt.
Kas on juhtunud ka vastupidist – et kohe üldse ei saa aru, millega tegu?
Arstidki vajavad vahel mõtlemisaega. Sageli konsulteerime teiste tohtritega, ka patsiendi juuresolekul võtan ma välja raamatu, et uurida ravimite kõrvaltoimeid ja omavahelist sobivust.
Kui ravi ei anna tulemusi, tuleb uuesti perearstikeskusesse pöörduda, sest arsti peas võib küpseda uus raviplaan. Kunagi ei tohi mõelda, et ah, abi ju ei saanud. Kui tohter saab uut infot, tekivad ka uued mõtted.
Perearst on see, kes peab inimest nägema terviklikult. Kord tuli üks mees palaviku ja liigesevalu kaebustega. Uuringute alusel diagnoositi tal aga maksakahjustus ning puukborrellioos. Just perearst oskab otsustada, millistele uuringutele patsient saata.
Kõige tähtsamaks pean, et perearsti ja patsiendi vahel valitseks usaldus.
---
Pereõde Tiina Käi, kas patsiendid usaldavad teie nõuandeid või nõuavad vastuvaidlematult arsti juurde pääsemist?
Meil on aastate jooksul kujunenud patsientidega usalduslik suhe, nad on harjunud meie keskuse tööstiiliga. Pereõed nõustavad-koolitavad pidevalt inimesi, kuidas erinevate terviseprobleemide korral käituda.Patsientide teadlikkus on tõusnud ja tihti küsitakse nõu pigem oma mõtete kinnituseks.
Kusjuures mulle tundub, et vanemad inimesed oskavad oma tervise eest paremini hoolitseda. Siiski jõuavad noored neile järele – praegused 30–40-aastased on teadlikumad kui nende eakaaslased 20 aastat tagasi.
Aga me ise areneme samuti. Olen siin töötanud avamisest peale ning kogu aeg midagi muutub.
Nii meie kui arstid käime koolitustel, harilikult on need poolepäevased (lõpevad õhtul kell 8 või 9). Pereõed käivad oma teadmisi täiendamas eeskätt õdede liidu kaudu, arstid perearstide seltsi kaudu. Nõutud koolituste maht on vähemalt 60 tundi aastas. Kuna enamik neist on tasulised, oleme õdedega teinud nii, et üks käib koolitusel ning hiljem annab kogu info teistele edasi.
Kas seda ei karda, et jätate helistaja abita?
Kui ise hätta jääme ja on kurjema haiguse kahtlus, soovitame ikka konsulteerida arstiga või tulla vastuvõtule. Samas jätame patsiendile ka väikese omavastutuse: et kui kahe tunni pärast või homme tunnete end halvemini, helistage kohe.
Arstid kiidavad, et nende töö on seda lihtsam, mida rohkem õdesid perearstikeskuses töötab. Kui õde on patsienti juba küsitlenud, on tolle jutt arsti juures palju konkreetsem. Ta on läbi mõelnud, mida tohtrile räägib. Me soovitamegi, et enne õele või arstile helistamist võtku paber-pastakas kohe ligi tegemaks vajalikke ülestähendusi.
