Kärbsepüünise nimeline toataim õigustab oma nime, kuid on üpris kapriisne

„Ostsin kärbsepüünise nimelise taime. Tundus olevat huvitav. Kuidas seda taime hooldada ja kas tuleb ka kärbestega toita?“ küsib lugeja.

Vastab Anne Jaakson Tallinna Botaanikaaiast:

Kärbsepüünised (Dionaea muscipula) on taimekasvatajatele huvi pakkunud just oma omapärase välimuse ja „käitumise” poolest. Looduses ei ole palju taimi, kelle liigutamist inimsilm jälgida suudab. Kärbsepüüniseid kasvatada pole aga sugugi lihtne.

Miks osad taimed lisaks normaalsele elutegevusele liha tahavad, selgitab nende looduslik kasvukoht. Taimed on pärit USA-st, kasvades Põhja- ja Lõuna-Carolinas soistel aladel. Seega tuleb kodus üritada matkida sood. Oluline on tagada kõrge õhuniiskus, toitainetevaene happeline muld (turba-liiva segu), kastmiseks pehme vesi (vihmavesi) ning valge kasvukoht.

Talveperioodil eelistavad kärbsepüünised jahedamat isegi kuni 10 kraadini langevat puhkeperioodi. Siis tuleks kastmissegi suhtuda tagasihoidlikumalt. Neid võib kasvatada klaasanumas (näiteks akvaariumis), aknaga vannitoas või talveaias basseini läheduses. Pidev vees ligunemine ei ole hea, aeg-ajalt aga küll.

Niisama narrida kärbsepüüniseid ei maksa, kui toita, siis ikka tõeliselt, kuid mitte iga päev. Kärbes jääb püüniste vahele sattudes lõksu ning mõne tunni möödudes pressitakse ta tihedasse haardesse. Seedimisprotsess kestab nädal-paar. Siis avanevad püünisrauad uuesti ning nende vahelt võib leida tühjaks imetud jäänuseid. Üks leht ei suuda püüdmise-seedimisega lõputult tegeleda, pärast paari-kolme korda see sureb.

Üldiselt on kärbsepüünised äärmiselt kapriissed tegelased. On hästi, kui taimed kodus loodud kunstlikes tingimustes paar aastat vastu peavad.

Viis lihasööjat toataime

Väike näpitslill (Sarracenia minor)

Lehed on muundunud väikesteks kitsasteks "voolikuteks", mille ülaservas asuvad lõhnanäärmed putukaid ligi meelitavad ning sisemuses asuvad näärmed need lagundavad. Ei talu lupja, kasvukoht peaks olema õhurikas ning talvel ka jahe (10°).

Kanntaim (Nepenthes)

Lehetippudes olevate väänalde otsas ripuvad põnevad püüniskannud, mille põhjas on seedenõre, mis sisse kukkunud putukad lagundab. Suurte, eredalt värvunud lõksudega hübriidid armastavad niisket ning sooja kasvukohta.

Kärbsepüünis (Dioanea muscipula)

Omapärastel klapplehtedel on tundlikud harjased. Kui neile laskub putukas, sulguvad lehe poolmed selle ümber, lömastades putuka ning seedides selle. See looduse etendus on köitev. Et tagada taimedele vajalik õhuniiskus, kasvatatakse neid klaasanumates. Talvel vajab kärbsepüünis jahedat (10°).

Purpurne näpitslill (Sarracenia purpurea)

Selle liigi voolikutaoliste lehtede ülaservad on põneva vormiga. Ligimeelitatud putukad kukuvad näärmenõret sisaldavasse torusse, kust neil enam pääsu pole.

Võipätakas (Pinguicula moranensis)

See liik pärineb Mehhikost ning armastab soojust ja niiskust. Tema lehed on kaetud liimjate näärmekarvadega, mille külge taime ohvriks langevad putukad kleepuvad ning lagundatakse.