Kord, kui päevaselt ringreisilt hotelli saabusime, olid aga kõik lillekastid ära pügatud, ilmselt oli käimas sügisene hoolduslõikus. Olin päris pettunud, kuid pole ju halba ilma heata: võtsin mõned murule langenud virsikuvärvi õitega oksad ja panin tuppa vaasi. Saarelt lahkudes lõikasin varred tükkideks ning tõin koju. Lootsin, et ehk saab nad imekombel kasvama.

Kuigi lehed kadusid küljest, hoidsin kodus varrejuppe edasi vees. Märtsis märkasin neist ühel valget täpikest, mis kosus edasi juureks, mõne päeva pärast ilmus juurde veel teisigi. Istutasin varrejupi ettevaatlikult mulda ning jäin põnevusega ootama, mis saab edasi.

Peatselt ilmusid lehed ja sain aru, et väike ime oligi sündinud! Eriti rõõmustasin muidugi siis, kui ka värvikad õied hakkasid endast märku andma. Õigem oleks muidugi öelda “kõrglehed”, sest just nende õrn ilu paneb meid ohkama. N-ö õiged õied asetsevad kolme kaupa kõrglehtede keskel, nad on väikesed ja tagasihoidlikud.

Nüüdseks on bugenvillea pikki aastaid meid oma õitsemisega rõõmustanud. Tavaliselt näitab ta õisi aastas mitu korda, täpset graafikut siiski pole. Aga olen pannud tähele, et jõulude ajal rõõmustab ta meid küll alati. Enamasti on õisi ka jaanipäeva paiku, vahel ka augustis.

Sel talvel on ta õitsenud eriti uhkelt, küllap tänu sellele, et sai kevadel istutatud suuremasse potti. Jaanuari algul oli suuremaid õiekobaraid neli, igaühes umbes 25 õit, kolmes väiksemas kobaras oli õisi kümmekond. Põõsas püsib õites umbes poolteist kuud. Kui osa õisi juba vaikselt pudeneb, siis teised veel aina puhkevad.

troopika2
Praegu ulatub taim mulle rinnuni, koos potiga on tal kõrgust 125 cm. Bugenvillea on põõsasliaan, tema varred on päris tugevad ja nii püsib ta püsti täiesti omal jõul. Olen põiminud oksi ka üksteisest läbi. Aeg-ajalt tuleb põõsast aiakääridega veidi taltsutada, et ta väga laiutama ei hakkaks ega liiga kõrgele ei kasvaks. Aga kuna õide puhkevad just värsked kasvud otstest, siis alati ei raatsigi lõigata. Looduses võivad bugenvillea oksad kasvada kuni 12 m pikkuseks.

Mu bugenvillea on siiani tõesti hästi kasvanud, kuigi midagi erilist ma selleks teinud pole: vahetevahel väetan lillede kompleksväetisega, mullal lasen kastmise vahepeal pealt kuivaks tõmbuda. Eelmisel suvel panin ta prooviks aeda, kuid taim muutus tuule ja päikese käes õnnetuks ning lasi kõik lehed maha.

Pott bugenvilleaga asub köögis klaasist aiaukse ees. Tundub, et talle seal meeldib. Suvel hakkab päike taimele paistma alles pärast lõunat, aga talvel männimetsa tõttu tuppa kahjuks ei ulatugi. Kuid vaatamata sellele meie armas bugenvillea õitseb vapralt. Ja nii me naudimegi talve – suvi südames...

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid