Vana Maailma naba imetlemas
* * *
Juba Alpidest lõuna pool oli taevas selge ja lennutrajektoor hästi jälgitav kuni Rooma Leonardo da Vinci lennuväljani välja. Oli 22. märts.
Apenniinides on kevadise pööripäeva paiku lumiseid mäetippe veel palju. Aga lauskmaal ja orgudes õitsevad virsikud, murud rohetavad ja aasadel näeb lambakarju.
Rooma jõudnud, istusime bussi ja algas sõit Napoli poole. Sinna on 300 km ideaalses korras kiirteed. Teede ääri palistab tihe inimasustus, kus raske vahet teha, millal üks küla või linnake lõpeb ja järgmine hakkab.
Silma hakkas eramute suur osakaal kogu hoonestuses. Ja suur haljastushuvi nii eramute kui ka suurte majade aedades. Imetlesime piiniate majesteetlikke siluette, liibanoni ja atlase seedreid ja eriti korrapäraste oksamännastega araukaariaid. Need viimased olid valdavalt noored puud, kõrgusega alla 10 m ja järelikult vanusega alla 20 aasta.
Silmapiiril olid aga mõlemat kätt tumedad, mitte just kõrged mõnesajameetrised mäed. Oli metsasalusidki. Alles raagus saludes võis ära tunda vahtraid, pööke, plataane, õlipuid, papleid. Okasmetsi sealkandis ei leia. Suurt osa vanemaid puid katsid paksud rohelised “karupüksid”. Itaalias nimelt vohab igal sammul luuderohi.
Versailles’ võistleja – Caserta park
300 km on siiski pikk sõit. Reisiplaanis oli vahepeatus linnakeses nimega Caserta.
Siia on XVIII sajandil ehitatud hiigelsuur vägevate sammaskäikudega kuningaloss ja mastaapne tohutute muruväljakutega park, mis pidi saama ilusaimaks Vanas Maailmas ja varjutama Versailles’ ilu. Võib-olla. Pole võrreldavat näinud, aga julgen tulemuses siiski kahelda. Sest silma hakkas ikka seesama – hoolitsevat kätt on superilusa jaoks liiga vähe.
Muruplatside vahelised salud koosnesid iileksilehistest tammedest, loorberipõõsaist ja hiiglaslikku kasvu põldmarjadest, mis sirutusid mitme meetri kõrguselt põõsastele, peites lehestikku salakavalaid karmiokkalisi vääte. Enamik tammeliike ongi igihaljad, samuti loorber. Nii olidki selle pargi puudesalud ka varakevadel kenasti suviselt tumerohelised.
Pikka, ligi kahekilomeetrist peateed ääristavad väljaspool muruväljakuid pügatud iileksilehised tammed. Panin tähele, et mõned puud olid õige viletsas seisus. Paistis, et vanemaid puid kiusavad mingid tõugud või röövikud, kes jätavad koore alla ja sisse sõrmejämedusi käike. Minu nappide kogemuste najal arvan, et tegu on mingi liblika, tõenäoliselt mailase röövikutega. Meilgi kohtab südasuvel nn päevakoeri.
Peatänavat kaunistab uhke, umbes 200 m pikk ja 20 m lai bassein, mille kaugemas otsas on purskkaev. Kolm valgest kivist kalasarnast vee-elukat ajavad suust vett välja kui kosest.
Aga ilmaga oli asi nii, et paljud said seal pargis köha või nohu. Suured lagedad väljad olid tuulised, päikese käes sooja 15–16 kraadi, varjus aga üsna külm. Sain kurgu karedaks minagi.
Kuulsa Vesuuvi jalamil
Paari tunni pärast läks sõit edasi ja silmapiiril hakkas paistma tuttava siluetiga tömbitipuline mägi. Peagi teadustaski giid, et vaateväljas on Vesuuv, mida näeme veel mitu päeva igast kandist. Fotokad klõpsusid sellele vaatamata usinalt, paljud vaatasid pingsalt ja suurisilmi, et järsku suitseb… Ei suitse. Viimati suitses 65 aastat tagasi.
Kuigi on teada, et ükskord Vesuuv aevastab jälle kogu ümbruse kive, tuhka ja võib-olla laavatki täis, elab ohtlikus tsoonis madaltihedas hoonestuses 70 000 inimest. Ega riik otseselt keela ka. Korraldab siiski paar korda aastas evakuatsiooniõppusi.
Mäe küljel, umbes poolel kõrgusel (600 m üle merepinna) on kollane hoonetekompleks. See on Vesuuvi rahutu une ööpäevase valve observatoorium. Ja need, kes seal ametis, usuvad vulkaani peatset ärkamist.
Järgneb
