Vana Maailma naba imetlemas

Sõidame botaanikaaeda. See asub mõnehektarisel laugel künkanõlval üsna Napoli kesklinnas. Tänava tasapinnast umbes viis meetrit kõrgemal palistab terrassi kõrgete sirgete tüvedega palmiallee, puude taga on üsna huvitav aed.

Algus 25. veebruari ja 4. märtsi Maalehes

Haruldased aarded

Ootamatult rikkalik on kaktuse- ja palmikollektsioon. Meeldiv üllatus on kanaari mänd. Puu oli rinnakõrguselt ligi 80 cm läbimõõdus, sirgetüveline ja tubli 25 meetrit kõrge. Hämmastavalt pehmete, pikkade ja peenikeste okastega puu, millel peenikesi võrseid tüvelgi, kannab tohutu suuri, avanenult oma 15cm läbimõõduga käbisid. Neid vedeleb puu all palju ja loomulikult võtan ühe ilusama kaasa.

Aga teele jääb veel teisi mände, araukaariaid ja palju teisi puid, nii et varsti on pintsakutaskud nagu Tootsil — pungil suveniire täis. Üks okaspuu on tõeline haruldus, alles 1994. aastal Austraalias avastatud volleemia. Meetrikõrgune isend on botaanikaaias hästi nähtaval kohal. Ja minugi silmist särab rahulolu.

Mõni tund hiljem oleme Sorrentos. See linnake on kuidagi kodune, vaikne ja turvaline. Hotell Plaza kannab nelja tärni ning on neist vähemalt kolm ka ausalt välja teeninud. Hotell on uus, suhteliselt moodne, toad kenad ja hommikueine euroopalikult mitmekesine.

Ka üks veidrus on hotellitoas — kandiline WC-pott. Ausõna. Isase inimese vaatenurgast erakordselt ebapraktiline. Eriti kui on põhjust sinna istuda. Õnneks on pisut ruumi, nii et saab istuda diagonaalis… Teine veidrus aga meeldib — dušisõel on suur nagu praepann.

Sorrento on kaunis linn kaldakaljul, mõnikümmend meetrit merest kõrgemal, kus mägi­ojakese kallastele ehitatud serpentiini mööda voorivad bussid ja autod kesklinna ning sadama vahet. Otse ja jala on sadamasse pool kilomeetrit ja 300 astet treppi, bussiga umbes kolm kilomeetrit. Ujumisranda on vaid paarkümmend kaldameetrit.

Sorrento sadamast väljuvad laevad Capri saarele. Etteruttavalt olgu öeldud, et südant ma sinna ei kaotanud, aga võrratult ilus on seal küll.

Sõit Caprile lükkub paar tundi edasi, sest laeval on mingi toru lõhkenud ja see vajab remonti. Järgmine laev on küll kiirem, aga sõit maksab ka seitse eurot rohkem. Noh, mis siis.

Capri kaunid kaldakaljud

Selgub, et enamik meie grupist on suure maa rahvas ja meresõit teeb liiga. Eriti kui suure mere pika vahega laine laeva üles tõstab, et siis mauhti jälle vette plartsatada. Mind need asjad ei häiri. Seepärast tundub igati tervitatav, kui Capril pakutakse kohe sadamas uut elamust — väiksema mootorpaadiga saare kaunist rannikut ja koopaid vaatama minna.

Paati astub veerandsada huvilist. Mõistatan, mis nõksuga sealne merevesi küll lahjendatud tindi karva sinine on. Vesi on käega katsudes ujumiseks piiripealselt külm ehk 16 kraadi ja kui seda üle parda pritsib, külmatunnet ei teki. Küll aga kuivavad piisad prilliklaasidel kiiresti soolavalgeteks laikudeks.

Noor pikk kippar valitseb paati eeskujulikult, tundes suurepäraselt merd, kallast ja paadi võimeid. Nii näemegi tuule ja vee poolt püstloodis kaldakaljudesse uuristatud koopaid, graatsilisi võlvkaari ja väravaid.

Tublisti kolmemeetrised laugjad lainevallid plartsatavad miljonite kristalsete piiskade kaskaade õhku paisates vastu kaljuseinu ja paljastavad taan­dudes kuni meetri sügavuseni musta, erkpunaste laikudega veealuse kalju, otsekui hiiglasliku salamandri läikiva naha.

Huvitav, et nii kibesoolases vees nii vilgas ja liigirikas elus­tik suudab õilmitseda.

Sidrunilinn Anacapri

Jõudnud saare rannikupoolse nukani, kus meres kaks eriti huvitavat kaljurahnu, neist üks võlvväravaga, pöördume tagasi. Seal nurga taga oleksime lihtsalt kõik märjaks saanud, kui suured lained paadi parda alt piisatulvana õhku paiskuvad ja tuulega paati maan­duvad. Niigi juba kõõksub üks Palamuse mees kalu sööta.

Edasi tuleb kuival maal kohmitseda. 8000 elanikuga Capri peatänav kannab kuulsa genualase Kolumbuse nime, siinses bussijaamas ootavad väikesed bussid, mis viivad meid piki kaljuseina terrassile rajatud teed 500 meetrit kõrgemale teise linna, mis kannab nime Anacapri.

Linna olla rajanud kreeklased ja nimi tähendavat ‘Capri peal, otsas, tipus’. Seal ta tõesti ongi. 5000 elanikku umbes ühel ruutmiilil, kus väikeste majakeste õdusates aedades kasvavad hiiglaslikud sidrunid. Põõsastel rippuvad noore meloni kasvu kollased viljad võivad vist kilosed olla.

Kõik, mida Anacapri meile pakub, on kuidagi sidrunitega seotud — sidrun nii, sidrun naa ja lõpuks sidrunimaitseline kreemjas naps nimega Limoncello. Seda reklaamitakse siin hoolega ja paljud ostavad pudeli kaasagi.

Järgneb