Neljakandiline piimalill annab rohkesti seemneid, millest saab aknalaual kasvatada uued taimed
Ei ole just väga palju toataimi, kes kodustes tingimustes paljundamiseks sobilikke seemneid annavad. Üheks neist on Madagaskarilt pärinev neljakandiline piimalill ladinakeelse nimega Euphorbia leuconeura.
Nii nagu nimigi ütleb, on taimevars kandiline. Taimevarre kandilisust rõhutavad ka pruunikate karvadega kaetud kantide servad. Tumerohelised lehed on suhteliselt suured, kuni 7 cm laiad ja kuni 20 cm pikad. Lehtede suurust mõjutab veidi ka kasvukoht – varjulisemas kohas on lehed suuremad kui päikselises kasvukohas. Nii kuis taim kasvab, langevad lehed varre alumiselt osalt maha (sarnaselt teistegi piimalillelistega), jättes selle paljaks. Piimalilledele omaselt eritab temagi nahka ja limaskesti ärritavat piimjat mahla.
Neljakandiline piimalill õitseb üsna usinasti. Kreemikat värvi väikesed õied pole aga just kõige pilkupüüdvamad, märkamatuna asetsevad nad varre lähedal lehtede vahel. Vaatamata sellele annab taim rohkesti väikeseid mustjaid seemneid, mis ka kenasti sealsamas potis ilma kõrvalise abita idanevad. Kui piimalille läheduses on teisigi lillepotte, võib peagi väikeseid taimehakatisi neist kasvamas leida.
Paljundamiseks oleks mõistlik seemneid siiski koguda ja niiskesse liivasegusesse mulda külvata. Seemneist tärkavad noored taimed umbes kahe nädala möödudes. Esialgu ilmuvad vaid küünesuurused idulehed mis asetsevad justkui rohelise puutiku küljes. Noorte taimede leherood on hõbedased (noored taimed sarnanevad veidi pitslehikuga), taime vanemaks saades muutuvad lehed aga üleni roheliseks. Nõrga juurekava tõttu ei tohi noori taimi kuivale jätta. Suuremasse potti istutatakse siis, kui taimeke on kasvanud umbes 20 cm pikkuseks. Neljakandiline piimalill on küll vähenõudlik, kuid suhteliselt aeglase kasvuga.
Kuna neljakandiline piimalill on valguselembene, siis kasvukohaks sobib taimele hästi lõunapoolne päikseline aknalaud, kuid üsna hästi kasvab ta ka ida- või läänesuunda avaneval aknalaual. Ka talub ta hästi toa kuiva õhku.
Istutusmuld peaks olema pigem toitainetevaene ja vett hästi läbilaskev. Sobib nii kaktustele ja sukulentsetele taimedele mõeldud muld kui komposti-liivasegune muld (1:3). Istutuspott võiks olla pigem väiksem.
Väetada harva, vaid aktiivsel kasvuperioodil. Kasta nii, et mullapind vahepeal kuivaks. Suvel kasta veidi rohkem, talvel tagasihoidlikult. Mõned vahelejäänud kastmiskorrad ei tee taimele paha, küll aga võib saatuslikuks saada liigne kastmine.
