Vana Maailma naba imetlemas
Meie, eestlastest reisijad, ei tee piiksugi. Aga väljudes kostab vaalalegi au tegevaid kergendusohkeid.
Capri saare keskkoht on madalam, otsad kõrged. Keskel ongi see alumine, Capri linn. Et linn iidne ja tänavad kitsad, viib järgmine buss meid vaid poolele teele, et üle seljaku saare teisele kaldale minna. Olen selle aja peale juba igasuguseid treppe ja mäenõlvu pisut kartma, et mitte öelda vihkama hakanud. Aga teha pole midagi. Ähid ja lähed.
Ähkimist väärt vaade
See, mis näeme, väärib ähkimist. Jõuame imeilusale Capri lõunarannikule, kus paarisaja meetri kõrgusel kaljurannikul ilutsevad imeuhked Augustuse aiad.
Teada on, et keiser Augustusel olid omal ajal Capriga suured plaanid, kuid aedadele on nii auväärne nimi ja ajalugu külge poogitud üsna hiljuti. Asi selles, et pargi rajas sinna oma rahaga hoopis töösturisuguvõsa Krupp Saksamaalt. Aga Krupp relvastas Hitleri armeed ja nii on Augustuse pargis vaid Kruppi tänav.
Pargis kõrguvad imeuhked piiniad, palmid, atlase seedrid. Trepid, purskkaevud, roosid. Suvel kindlasti paradiis. See ilu nähtud, asume tagasiteele. Kui jälle bussidega sadama poole sõidame, paneme hämmastusega tähele, et üks meie grupi proua on jalakäijana poolel teel sadamasse, saatjaiks kaks karabinjeeri. Need on politseinikud.
Peame bussi kinni ja võtame proua peale. Vaeseke on omadega täitsa läbi. Mul on taskus igaks juhuks validooli. Annan talle selle keele alla ja veerand tunni pärast saame tõe jälile. Ta oli juba paar tundi tagasi grupi ära kaotanud, kui mingi poekese uksest sisse astus. Oma jutu järgi sekundiks. Aga sellest jätkus, et kõik jõudsid juba kuhugi kaduda.
Napp keeleoskus viis ta lõpuks paanikasse, et ei saagi tagasi Sorrentosse! Segaduses naist ja tema ahastavat nuttu märgati. Aga öeldakse, et kõik on hea, mis hästi lõpeb. Seekord läks õnneks.
Tagasiteel märkan laevas, kuhu mahub ehk 500 inimest, et suur hulk reisijaist on omavahel tuttavad. Seltskonnad mängivad kaarte, jutlevad elavalt, mõni püüab ka tukkuda. Lühidalt – pilt, mis meenutab hommikust Saue–Tallinna elektrirongi, mis tööväge sõidutab.
Nähtavasti käib üsna palju Sorrento rahvast Capril tööl. Ning päris paljudes poekestes, ärides ja kõrtsides on märgata remonditööde lõppfaasile iseloomulikke viimistlustöid – turismihooaeg algab siin 1. aprillil.
Mürgiämblikult laenatud nimi
Selle päeva finaaliks on Tarantella – sõu meie Sorrento hotelli naabruses, keldriööklubis nimega Faun. Lubatud einet samahästi kui polegi, see-eest plaksuvad šampanjapudelite korgid. Rüüpame ja vaatame.
Kes on kunagi käinud Lääne Kaluri hiilgeaegade varietees, kujutab kuuldut-nähtut kindlasti paremini ette. Programm koosnebki vaheldumisi heal tasemel tantsuseadetest ja lauludest. Ainult et... kuidagi säärane tunne tekib, et see sõu on juba 40 aastat sama programmiga. Ikka needsamad laulud, mis lauldi kuulsaks Robertino Loretti, Mario Lanza ja Marino Marini aegadel.
Nimi Tarantella tuleneb suure ämbliku – tarantli – nimest. Itaallased teavad ammu, et pärast mürgise ämbliku hammustust tuleb hakata kiiresti ringi rabelema, et veri mürgi laiali kannaks ja valu väheneks. Nii et – tantsulisele sõule väga sobilik nimi.
Järgmise päeva tõmbenumbriks on väljasõit Ravello väikelinna. Bussireis sinna kestab mitu tundi. Tuleb sõita algul Napoli poole tagasi ja siis asuda kruttima mägiteid mööda ikka ülespoole, vingerdades läbi Sorrento poolsaare lõunasse.
Avanev vaade võtab ahhetama. Meie ees, pool kilomeetrit allpool, laiskleb sinise lahe ääres linnake Amalfi. Arutlen juba mõttes, et kus küll see tee on, mis sinna alla viib, kui selgub, et sinna me ei laskugi.
Wagneri kodulinn
Amalfist linnulennul kilomeeter läänes ja kõrgemal on Ravello. Väikelinn, millele on kuulsust toonud helilooja Wagner. Võrratud vaated ja tervislik kliima innustasid maestrot loomingule ja nüüd peetakse siin augustis kuulsaid festivale. Helilooja, kelle teos siin esitamist leiab, võib end maailmaklassi tegijaks pidada. Sama käib muidugi dirigendi kohta.
Tõtt-öelda hakkab paljudel meist hämmastumisvõime tuhmuma ja väsima. Igaüks neist linnakestest eraldi oleks Eestis tõeline turistimagnet. Siin aga on neid ridamisi, ja kõik, mis algul on uudne ja vaimustav, hakkab juba muutuma tavaliseks.
Ka Ravello imekaunis pargis kasvavad ikka needsamad piiniad, palmid, seedrid... ja siiski ka omapärane, lainjalt pügatud küpressihekk, mis näeb välja, nagu oleks elevandikari suure rohelise riide all peidus.
Tagasitee Sorrentosse on veelgi pikem. Satume tipptunnile ja liigume edasi õige vaevaliselt. Aga pimedas jõuame kohale ja minu väsinud jalad nõuavad pikemat puhkust. Nii jäängi hotelli ja magan õhtu maha.
Järgneb
Algus 25. veebruari ning 4. ja 11. märtsi Maalehes
