Kummaliste õite ja maitsvate viljadega kannatuslill
Ülestõusmispühade hakul on igati paslik rääkida kannatuslillest (Passiflora), mille kummalise kujuga õied sümboliseerivad Kristuse kannatuslugu.
Paljud meist on joonud marakuja ja granadilli mahla, kujutamata õieti ette, mis taimedest seda välja on pressitud. Võib-olla olete ostnud või vähemalt näinud suuremate poodide eksootikalettidel müügil passioone? Kõik need toredad sõnad tähendavad ühte: tegu on kannatuslille töödeldud või töötlemata viljadega.
Oma põnevate õite tõttu on kannatuslillest saanud tuntud ilutaim. Tema perekonnas on umbes 500 liiki. Põhiliselt kasvavad nad troopilistel aladel, peamiselt Lõuna-Ameerikas, aga ka Põhja-Ameerikas, Aasias ja Austraalias. Enamasti on kannatuslilled heitlehised või igihaljad liaanid, aga nende seas leidub ka madalakasvulisi lehtpuid ja rohttaimi.
Kannatuslille lehed asetsevad vahelduvalt. Harilikult on lehed kämmaljalt lõhestunud, kolme- kuni seitsmehõlmased, aga leidub ka tervete lehtedega liike. Lehekaenaldest kasvavad välja köitraod, mis on abiks ronimisel. Silmatorkava kujuga õisi tolmeldavad peamiselt mesilased, koolibrid ja nahkhiired.
Kannatuslille vili on enamasti mahlaka viljalihaga paljuseemneline mari, 50–60 liigil on vili söödav ja mõnel juhul vägagi maitsev. Süües on mõistlik lusikas appi võtta.
Marakuja = granadill = passioonivili
Viljade poolest tuntuim ja kuulsaim on purpur-kannatuslill (P. edulis), mille söödavat vilja kutsutakse kas granadilliks või marakujaks.
Tööstuslikult kasvatatakse väga laialdaselt suureviljalist kannatuslille
(P. quadrangularis), mille viljad – melongranadillid – on perekonnas kõige suuremad. Kuni 25cm läbimõõduga viljad meenutavad tõesti parajat melonit.
Suureviljalise kannatuslille vilju süüakse keedetuna nagu köögivilju ja kasutatakse puuviljasalatites. Küpsed viljad tõmbuvad veidi krimpsu. Mahlakas viljaliha on želeetaoline ja seemneid täis.
Väga maitsev, mahlakas ja aromaatne on keelja kannatuslille (P. ligularis) vili, seda peetakse koguni üheks maailma paremaks puuviljaks. Oivaliselt lõhnavad õied meenutavad veidi muskust.
Mõnede liikide küpsed viljad ei kannata transporti ja tuleb süüa kas kohe või töödelda. Aga kuna kannatuslille viljad on võimelised järelküpsema nagu banaanid, saab neid vedada samamoodi toorena. Küpsemata vilju süüa ei tohi, kuna need võivad olla mürgised.
Reisil olles ärge pistke suhu suvalise looduses ega botaanikaaias oleva kannatuslille vilja: näiteks liigil P. panicata on tuvastatud hallutsinogeenne toime. Kannatuslille vilju kasutatakse ka parfümeeria- ja seebitööstuses.
Toataimena on meil enim levinud sinine kannatuslill (P. coerula).
Legendaarne ajalugu
Kannatuslille avastasid 1569. aastal Lõuna-Ameerikasse jõudnud Hispaania vallutajad. Asteekidelt õpiti neid taimi kasutama ning üsna ruttu hakati kannatuslilli kasvatama ka Euroopas.
Misjonärid nägid eripärastes õites toetust oma üritusele. Õie kuju on andnud aluse legendile, mille järgi leiti see lill kasvamas Kristuse ristipuu all.
Õie osadele on antud Kristuse kannatusloole vastavad tähendused: kümme õielehte on Kristuse ristilöömise juures olnud kümme apostlit, viis tolmukapead vastavad Kristuse haavadele, kolm emakat on aga olenevalt allikast kas kolm naela ristil või kolm ristilolijat ehk siis Kristus ja kaks varast.
Lisakroon tähendab okaskrooni, õiealusel olevad kolm kõrglehte sümboliseerivad püha kolmainsust, köitraod aga köisi ja piitsu piinajate käes.
Leevendavad kannatusi
Amazoonia pärismaalased on juba väga ammu kasutanud kannatuslillede lehti nende rahustavate ja valu leevendavate omaduste pärast, vilju aga südametegevuse toniseerimiseks ja köha leevendamiseks.
Kannatuslilled on kasutamist leidnud ka unetuse, astma, kõhulahtisuse, düsenteeria, menstruaalhäirete ja epilepsia ravil.
Teada on vererõhku alandav ja sundhirme maha suruv toime.
Teadusele pakuvad suurt huvi kannatuslilledes leiduvad glükosiidid, alkaloidid ja flavonoidid.
Taimedest on leitud ka looduslikku seratoniini, tuntud rahuloluhormooni. Nendel toimeainetel põhineb aastasadu kasutust leidnud rahvameditsiin ja nende baasil valmistatakse tänapäeval ravimeid.
Kuidas teda kodustada
Toas kasvatades vajab kannatuslill õhku ja valgust, ta sobib lõunapoolsele aknale. Talvel võimaldage taimele veidi puhkust: hoidke jahedamas, aga valges kohas ja kastke vähem, päris kuivana ärge siiski hoidke.
Kuna kannatuslill ei talu külma ega liigniisket korraga, võib talve üleelamisel tulla ette raskusi. Kevadel istutage taim ümber viljakasse ja mitte liiga kergesse mullasegusse. Kindlasti lõigake tugevalt tagasi, sest noortel võrsetel areneb rohkem õisi kui vanadel. Sama aasta kasvud on üsna võimsad ja vajavad toestamist.
Kannatuslilled armastavad kõrget õhuniiskust, kuid on samas altid seenhaigustele.
Seega peab kodus olema küllalt hea ventilatsioon. Kahjuritest esineb neil nii kedriklesta kui kasvuhoonekarilast.
Kuigi kannatuslilled pole (meil) just kõige lihtsamini kasvatatavate killast, on neist aretatud hulgaliselt põneva õiekujuga sorte, mida on harva liikunud isegi meie lillepoodides.
