Vana Maailma naba imetlemas 7.
Vastuoluline duce Mussolini
Kapitooliumi mäe jalamilt üle kuulsate Rooma foorumite rajas duce Mussolini suure maantee, mis viib linnaväravaist välja lõunasse. Tänavat palistavad väärikad piiniad. Rajatis on suurejooneline ja tiheda liiklusega magistraal.
Itaalia ei suuda senini ühest seisukohta võtta, kuidas duce’t hinnata. Tegu oli upsaka mehega, kes küll suutis Itaalia rahva üsna ühe mütsi alla koondada ja töölegi panna, ülistades Rooma riigi ajalugu ja kutsudes üles järgima kuulsate eellaste vägevaid saavutusi, kuid seda rumalust, et Itaalia Hitleri sabas sõtta läks, duce’le ei andestata.
Väsitava päeva õhtul vajun raskelt voodisse ja uinun valutavate jalgade kiuste kiiresti.
Hommikul kordan veriseid genotsiidikatseid sääskedega. Selgub, et koristaja jätab vannitoa akna irvakile ja sealtkaudu see vereimejate leegion öösiti sisse marsibki. See tähendab – lendab. Käsikähmlus vaenlasega pakub üksjagu emotsionaalset rahuldust.
Hotelli lähedal on suur ja kuulus kirik – Santa Maria Maggiore. Kirik, mis väljast ei paistagi väga imposantne, näib seest seda võimsam. Ühelöövilise kirikusaali kummaski servas on viiemeetriste vahedega 20 meetrijämedust silinderjat sammast kõrgusega umbes 20 meetrit. Löövi laius on samuti umbes 20 meetrit. Pealöövist hargnevad kummalegi poole lühikesed ristlöövid-kabelid, täis kaunist kunsti ja katoliiklasi.
Neitsi Maarja läikivad varbad
Jälgin ühe noormehe hommikust rituaali. Ta siseneb kiirel sammul kirikusse, peatub Neitsi Maarja kuju ees, võtab taskust mündi ja laseb selle seadeldisse, mille peal on sadakond elektriküünalt. Osa neist juba põlevad. Nüüd süttib veel üks.
Seepeale katsub noormees Maarja varbaid, mis samalaadsest tegevusest juba läigivad, paneb korraks põlve maha, pomiseb sekundi-kaks, lööb risti ette, tõuseb ja läheb.
Pihitoole on kirikus 14. Pihitool meenutab riidekappi või suuruse poolest teatud väikeehitist, mille arv koos linnastumisega pidevalt väheneb. Kappide ustel on kirjas, mis keeles seal pihtida saab. Kokku on keelelisi võimalusi 30 ringis, kuid eestikeelsest pihtimisest ei saaks siin keegi aru. Siin tabab mind mõte, et jumal, kes patud andeks annab, peaks mõtteid lugema ja kõiki keeli valdama. See näitaks nagu protestantluse mõningast arengut katoliikluse ees. Meie kirikutes suhtleb patune jumalaga otse. Ei mingeid suuvoodreid.
Vatikani vaimustavad aiad
Algab meie reisi viimane päev Itaalias. Vatikan. Sellesse pisiriiki kipub iga jumala päev 25 000 turisti. Siit koorub kurioosum, mille võiks sõnastada küsimusena Tarkade Klubile: “Nimetage riik, mida külastab päevas 60 korda rohkem turiste kui on selle riigi kodakondseid?”
Vatikaniga tutvumine algab aedadest. Pole põhjust arvata, et siinsed aednikud asja ei tunne. Vastupidi. Siin on tööl tõeliselt andunud professionaalid. See tähendab, et kõik on lõpuni puhas, korras ja hoolitsetud. Vähe sellest. Maailma katoliiklikud kirikud on kinkinud Vatikani aedadesse hulgaliselt tõelisi haruldusi ja kollektsioon täieneb pidevalt.
Imeline botaanikaaed koos skulpturaalkunsti suurepäraste taieste, koobaste, imettegeva altari ja muu religioossusele viitava varaga. Süsteemiväliselt mõjuvad helikopterite maandumisväljak ja suur moodne raadioantenn liibanoni seedrite keskel. Võtan siit kaasa Smithi kuuse käbi ja peoga igihalja tamme tõrusid.
Järgneb käik muuseumi. Et jõuda Sixtuse kabelini, tuleb läbida 6 kilomeetrit pikk tee maailma kunstiaaretest pungil täis saalides. Tunnistan kohtlust ja nendin, et ei jõua õieti midagi hoomata. Peatun aeg-ajalt millegi ees, mis veel üllatada suudab ja vantsin aga nooltel näidatud suunas “Kapelli Sistina” suunas.
Ja kui kohale jõuan, ei tunne ma seda ära! Tuhatkond inimest vaatab härdas vaikuses tohutuid seina- ja laemaalinguid, pidades kataloogidest järge ja vaimustudes, kui otsitava originaali leiab.
Kabelist väljudes keeran paremale ja laskun paarikümneastmelist treppi mööda sisehoovi. Eesmärk on jõuda Püha Peetruse basiilikasse. Võtan pikas, kuid kiiresti edenevas järjekorras koha sisse. Mõne minutiga jõuan kassani, kus kirjas selgitus: “Jalgsi – 5 eurot, liftiga – 7 eurot.” Ja veel: “Ees on 320 astet kitsaid treppe. Kui olete eakas või südamevaevustega – mõelge järele.” Mõtlen. 10 sekundit. Millal ma ikka jälle tulen ja ega ma nooremaks lähe!
Järgneb
Algus 25. märtsi Maalehes
