Merikapsas - ilus taim nii rannal kui peenral
Teda kutsutakse merikapsaks ehk katraniks (Crambe maritima). Maitselt on ta eeterlike õlide sisalduse tõttu küllaltki kibekas, ent siiski söödav, tahab lihtsalt harjumist ja natuke kupatamist.
Taime lihakates lehtedes on peidus ka üsna palju kasulikke toitaineid ja vitamiine. Esile tasub tõsta merikapsa lehtede kõrget B1-vitamiini taset, C-vitamiini on aga veidi vähem kui peakapsas (umbes 30 mg%).
Merikapsas kuulub ristõieliste sugukonda ja merikapsa (Crambe) perekonda, Euraasias ja Aafrikas esineb umbes 20 merikapsaliiki.
Eestis kasvab merikapsas looduslikult Lääne-Eesti rannikul ja saartel. Nagu taime nimestki võib arvata, levib ta liivastel ja kiviklibustel mererandadel kohtades, kus juurtega merevee kätte saab. Et sobivaid kasvupaiku liiga vähe poleks, on merikapsa juurestik arenenud väga tugevaks. Jäme peajuur võib soolase veeni jõudmiseks tungida üsna sügavale, taimel on ka rohkesti maa-aluseid roomavaid võsundeid. Rannikult kaugemale levikut takistab merikapsa kohastumine päikseküllase rannikualaga ja seemnete eripära.
Merikapsas ei ole meil kaitse all. Kuna rannakülades enam eriti lehmi ei karjatata (loomad pistaks merikapsa nahka), peaks huviline merikapsast juba kevadel maitseprooviks leidma küll. Talv ei võta merikapsast ära seepärast, et üsna kõrge suhkrute ja mineraalainete sisaldus ning nende soodne vahekord rakumahlas ei lase tekkida nõelteravatel jääkristallidel. Lehed on küll külmunud, aga üles sulades alustavad kohe elutegevust – just nagu putukad, kes on talvel n-ö omas mahlas sügavkülmas, aga siiski elusad.
Kopsakamalt merikapsataimelt võib aastas saaki lõigata kolm või neli korda ning rannarahval tasuks seda turismitaludes kas või omakandi delikatessina pakkuda ja tutvustada.
SOBIB KA RANNATALU AEDA
Kui merikapsa maitse väga meeldima hakkab, proovige seda kena püsikut kasvatada koduaias. Näiteks Järvamaal Kubja ürditalus on Rein Sander seemnest paljundatud merikapsast kasvatanud 1999. aastast.
Ilus taim on merikapsas nii rannas kui peenras. Tema juurmised sinakasrohelised vahakirmega kaetud lehed kasvavad 50–70 cm kõrguseks, nende läbimõõt võib aga ulatuda 40 cm-ni. Lihakatele lehtedele lisab dekoratiivsust kurruline serv. Hambulise servaga varrelehed on pisut väiksemad.
Merikapsas õitseb juunis. Taime valged lõhnavad õied paiknevad suurtes sarikjates õisikutes. Mida vanem on taim, seda uhkemaks ja suuremaks läheb õisik. Kenad on ka merikapsa viljakõdrad: 1,7cm veidi kaldu asetseva ümara kõdrakese sees valmivad hallikaspruunid karedad õlirikkad seemned. Merikapsas kasvab ühel kohal 10–15 aastat.
Nii toidu tarbeks kui ilutaimena kasvatatult vajab merikapsas viljakat hea drenaažiga mulda. Peenar peaks olema väikese kaldega, sest taim ei kannata seisvat vett.
Merikapsa taimi pole mõtet rannast üles kaevata ja aeda istutada – kasvama nad sedasi ei hakka. Teda saate kasvatada rannataimedelt kogutud seemnetest.
Seemned korjake sügisel ja külvake kohe peenrale 2–3 cm sügavusele, jättes taimede vaheks 50 cm. Ühte külviauku võib panna kaks seemet. Kui mõlemad idanevad, võib taimed ka koos kasvama jätta. Kevadel kobestage mullapind ja jälgige, et sinna ei tekiks koorikut. Alates teisest kasvuaastast eemaldage köögiviljana kasvatatavalt merikapsalt kohe kõik tekkivad õievarred. Kolmandal kasvuaastal saate koguda juba esimese lehesaagi.
Lehed on mahlakamad ja maitsvamad siis, kui katate varakevadel peenra musta kilega. Merikapsas annab palju mahlakaid võrseid, need koristage 15–25 cm pikkuselt, kui lehelabad pole veel lahti rullunud. Ka kile all kasvanud lehed on heledad, neid ei ole tarvis kupatada, toite tehke neist nii nagu sparglistki.
Pärast saagikoristust eemaldage kile ja laske taimedel talveks jõudu koguda.
Valikuliselt korjatud suuremaid ja lihakamaid lehti tuleb enne toiduvalmistamist veidi kupatada.
Püsilillepeenras sobivad merikapsad ilusti kokku hostade, bergeeniate, parkjuurte, rodgersiate ja madalamate pojengidega. Kuid esimestel aastatel tasub kõik õisikuvarred varakult eemaldada, see soodustab taime lopsakamat kasvu. Kolmandast kasvuaastast alates võib õievarred alles jätta. Merikapsas õitseb umbes nädala, hilissügisesed seemnekuprad on aga vähemalt sama dekoratiivsed kui õied.
Merikapsast ohustavad samad kahjurid mis teisigi kapsaliike. Et neid eemale peletada, pritsige merikapsast nädalaste vahedega küüslaugutõmmisega (üks kuhjaga sl küüslauku 1 liitri sooja vee kohta, laske üks ööpäev seista, kurnake ja pritsige).
Väetiseks on kõige õigem kasutada mereadru või kääritatud ja lahjendatud kõrvenõgeseleotist. Kuigi tegu on mererannal kasvava taimega, ei pea teda kastma mereveega, kasta tuleb merikapsast aga sageli nagu kõiki kapsaid.
TOIDUD MERIKAPSAGA
Merikapsa maitset parandab kerge kupatamine. Toiduvalmistamiseks sobivad paremini noored lehed, aga kasutada võib ka vanemaid. Kindlasti lõigake ära puitunud leherood. Siis lõigake lehed parajateks ribadeks, pange potti, valage üle keeva veega ja kupatage olenevalt lehtede vanusest 10–30 minutit. Kupatusvesi valage ära. Nõrutatud lehtedest tehke toitu või pange need sügavkülma järge ootama.
Merikapsasalat mugulsibulaga
Valage 400 g merikapsale peale liiter keeva vett ja keetke tasasel tulel 10–30 minutit. Seejärel valage merikapsas sõelale, jahutage külma jooksva vee all maha ja lõigake peenteks ribadeks.
100–150 g mugulsibulat lõigake õhukesteks ratasteks. Praadige sibularattaid kergelt 2 sl taimeõliga läbi ning segage siis praetud sibul merikapsaga. Lisage ühe sidruni mahl, 1–2 kuhjaga sl peenestatud murulauku või sibulapealseid ja maitseks veidi soola.
Merikapsa-varssellerisalat
Valmistage 200 g merikapsast ette samuti nagu eelmises retseptis. Lõigake 200 g varssellerit ja 100–150 g mugulsibulat õhukesteks ratasteks. Praadige sibularattad kergelt 2 sl taimeõliga läbi. Varssellerirattad pange sõelale ja tõstke 30 sekundiks keeva vette. Jahutage külma voolava vee all maha ja nõrutage. Segage praetud sibul kokku merikapsa ja varsselleriga. Maitsestage soolaga.
Merikapsavinegrett
Kupatage ja lõigake nõrutatult ribadeks 300 g merikapsast. 300 g keedetud kartulit ja porgandit hakkige kuubikuteks. 100 g mugulsibulat lõigake õhukesteks ratasteks. 200–250 g soola- või hapukurki lõigake kuubikuteks. Segage kõik omavahel hästi läbi, lisage 100 g toorsalatisse sobivat taimeõli ja vajadusel maitseks veidi soola. Tõstke vinegrett paariks-kolmeks tunniks külmikusse maitsestuma.
Merikapsa-kalasupp
2 liitrit vett, 600 g merekalafileed, 300 g merikapsast, 300 g kartuleid, 1 porgand, 1 mugulsibul, 1–2 keedetud muna, 2 sl taimeõli või koorevõid, maitse järgi soola, 1–2 loorberilehte ja 5–8 tera musta pipart.
Merikapsas valmistage ette nii nagu esimese juhendis. Tükeldage mugulsibul, porgand riivige jämedalt ja hautage need vähese õli või võiga läbi. Segage juurde ribadeks lõigatud merikapsas ja hautage natuke.
Kalafilee tükeldage väiksemaks, kooritud kartulid lõigake kangideks ja pange koos kalaga keeva vette keema.
Veidi enne valmimist lisage maitseained ja segage juurde hautis. Serveerige suppi munaviilude ja maitserohelisega. Kõrvale pakkuge hapukoort ja röstsaia.
Omlett merikapsaga
200 g merikapsast, 2 muna, 1 mugulsibul, 2 sl margariini, maitseks soola ja veidi jahvatatud musta terapipart.
Kupatage merikapsas ja lõigake ribadeks. Praadige hakitud sibul rasvainega kergelt läbi, lisage merikapsaribad, hautage mõni minut ja valage siis peale maitsestatud lahtiklopitud munamass. Praadige omlett mõlemalt poolt helepruuniks. Serveerige kuumalt röstsaiaga.
Hautis suitsuliha ja rosinatega
600–700 g merikapsast, 200 g seasuitsupõske, 150 g heledaid kivideta rosinaid, 1 sl suhkrut ja maitseks soola.
Pange rosinad vähese sooja veega likku. Eemaldage merikapsalt jämedamad leherootsud ja lõigake lehed ribadeks. Kupatage kapsaribasid 10 minutit, nõrutage ja pange haudepotti.
Hakkige seapõsk peenteks kuubikuteks ja praadige pannil korralikult läbi, et eralduks enamik rasvast. Segage praetud lihakuubikud ja rasv merikapsaga, lisage rosinad, suhkur ja sool. Segage läbi ja hautage tasasel tulel kaane all valmis. Aeg-ajalt segades jälgige, et hautis põhja ei kõrbeks.
Juurde pakkuge kartuleid või sõmeraks keedetud riisi. Hapukama ja kodusema hautise saate siis, kui asendate rosinad kuivatatud jõhvikatega.
Mitu kasulikku liiki
Tatari krambe (Crambe tatarica) ehk merinaeris või merirõigas kasvab metsikult Lääne-Siberist kuni Ida-Euroopani. Süüa võib taime mahedamaitselist juurt, mida kasutatakse nagu juursellerit või nuikapsast. Kuid süüakse ka lihakaid võrseid (nagu sparglit) ja lehti (nagu salatit).
Agrotehnika on sama mis merikapsal, külvake ainult tihedamalt, jättes taimede vaheks 30 cm. Esimesel ja teisel kasvuaastal on peamiseks hooldustööks pidev muldamine, et saada parema kvaliteediga juuri. Need võib üles võtta teise või kolmanda kasvuaasta sügisel. Ühelt taimelt saab 0,3–2 kg raskuse juure.
Põõsasjas krambe ehk merisalat (C. arborea). Toiduks sobivad lehed. Kotsi krambe (C. kotschiana). Süüa võib tärkliserikkaid noori võrseid. Kuivatatud võrsed jahvatatakse jahuks, millest saab maitsvaid küpsetisi.
Eeterlike õlide saamiseks kasvatatakse veel Musta mere äärest pärit abessiinia krambet (C. abyssinica) ehk abessiinia sinepit. Taim kasvab kuni 1 meetri kõrguseks, õied on kollased ja 1 hektarilt võib saada isegi kuni 600 kg väärtuslikku õli.
Iluaianduslike kultuuridena kasvatatakse ka kotsi, koktebeli ja südajalehist krambet.
Artikkel ilmus ajakirja Maakodu mai numbris
