Söödava kuslapuu marjad valmivad aias esimesena
Söödava kuslapuu sordid pärinevad väga vormirohkest sinisest kuslapuust (Lonicera caerulea). Sellel looduslikult kasvaval põõsal on enamasti mõrkjad marjad. Kõik maitsvad sordid on aretatud Kaug-Idast (Kamtšatkalt, Sahhalinilt ja Siberist) korjatud marjade seemneist.
Noores eas on põõsad kenad, tumeroheliste lehtedega. Aastatega kasvavad nad kõrgeks (mõned sordid mehel üle pea) ja tihedaks ning põõsa külgoksad vajuvad laiali. Harvenduslõikus on niivõrd vaevaline, et seda ei tasu ette võtta, pealegi ei suurenda see marjasaaki. Tavaliselt lõigatakse ära vajunud oksad ja kärbitakse latvu.
Söödav kuslapuu on pikaealine. Kuna vananedes kaotavad põõsad esialgse ilu, soovitan istutada nad vähem silma alla jäävasse kohta.
Söödava kuslapuu piklikud, sageli ebakorrapärase kujuga sinised marjad värvivad käsi ja suud nagu mustikad. Keskmine marjakaal on 0,6–0,8 g, mõnel sordil ka 1 g. C-vitamiini sisaldavad nad 65–75 m% (milliprotsenti), mis on natuke rohkem kui maasikates.
Kuslapuumarjadest saab imemaitsvat toormoosi, kompotti ja mahla, mida võib värviks lisada igale söögile-joogile.
Aeda peaks istutama vähemalt kaks sorti, et putukad saaksid õisi tolmeldada (risttolmleja taim). Kuid olen kuulnud, et mõnes aias kannab üksikpõõsaski marju. Koduaeda võib põõsad istutada ühes reas. Kui pole vaja põõsaste vahelt läbi pääseda, võib nad panna tiheda vahega, 1–1,5 m.
Mulla suhtes on kultuur leplik, edeneb hästi ka liivmullal. Kuigi juurestik on pindmine, ulatub osa juuri päris sügavale. Seepärast ei kannata istik veepuuduse all. Pole märganud, et põud oleks neile liivmullal liiga teinud.
Üks kuslapuu iseärasus on see, et ta hakkab sügise hakul teist korda õitsema. Ehkki teist saaki sellest ei tule, arvatakse, et õitsemine vähendab järgmise aasta marjakogust.
Kahjureid kuslapuul peaaegu pole. Arvestada tuleb vaid lindude rüüstega. Esialgu ei oska nad nii varakult valmivaid marju leida, kui aga jaole saavad, võivad iga päev põõsas nokitseda.
Suve hakul võib esineda lehetäisid, kuid väga vara lõppeva kasvu tõttu noori lehti juurde ei tule ning täidele muud ei meeldi. Täide tekitatud kahju on pigem iluviga: mõned rullunud ja kollasekirjud lehed põõsal.
Allikas: Targu talita arhiiv
