Kärdla linnapargi huvitavaim puu – harilik valgepöök
See on omamoodi ime, kuidas see vahemereline tegelane end nii kaugel põhjas nõnda hästi tunneb. Mandril on nad siiski külmakartlikud ja nii on just pukspuud need, kes selgelt Kärdla pehmematest talvedest kõnelevad. Pukspuid kohtab iseäranis palju linna taga kalmistul. Varem leidus seal õige kopsakaid põõsaridu, nüüd on enamus hekilabürintideks lõigatud. Kuid huvitav lahendus on seegi.
Kärdla kalmistult leiab ka suure lõhislehise kase. Teda on leida suhteliselt lihtne. Kui peaväravast siseneda, tuleb aina otse minna, vasemale jäävast majast edasi. Vastu tuleb rahula vanem ja varjukam osa pukspuuhekkidega, vasakule jääb tore neljameetrine kaheharuline jugapuu. Enamus Kärdla jugapuid on kahjuks vaid põõsasjad aretised, see puukujuline aga annab ehedat aimu, millised näevad välja Hiiumaa metsade looduslikud jugapuud.
Seejärel ikka otse edasi, kuni raja paremservas, haua raudaia sees, sirgub üsna toekas kask. Esmapilgul kask nagu kask ikka, ent tähelepanelikumal vaatlemisel ilmnevad pea kohal veidrad sakilised lehed. Otsitav ongi leitud - lõhislehine kask. Kahjuks näib ta üpris kuivetunud moega, võra on hõredavõitu. Ent veel on ta täiesti elus ja haljas, täitsa olemas.
Vaadates kalmistul toda eluõhtusse triivivat lõhislehist kaske, hakkad mõtlema elu ajutisusele ja kaduvusele. Ka puud pole igavesed. Seda enam tuleks hoolt kanda, et tulevikus oleks Kärdlas huvitavaid puid vaadata. Neid peaks just nüüd ja praegu istutama. Eks midagi ole viimasel ajal tehtud ka. Näiteks Põllu tänava äärde, lagedale kraatrinõlvale on kasvama pandud püramiidjalakaid ning kirju-mirjud vahtrasordid.
Samas on see tegematajätmiste kõrval teine äärmus. Paraku on aiandus ja haljastus jõudnud sordihulluse ajajärku. Ikka peab olema uhke nimega sort. Nad on küll oma kohal, ent pigem üksikute aktsentpuudena. Liike on ju ometi nii palju, nad mõjuvad looduslähedasemalt, rahulikumalt. Näiteks Põllumäele viivale tänavale oleks võinud rajada looalale igati sobiliku põldvahtraallee. Või sootuks pooppuuallee. Saarte oma liik pooppuu on väga dekoratiivne ja tänuväärne, näiteks on hiljuti ohtralt pooppuid istutatud Haapsalu promenaadi ääristama.
Linnapargi huvitavaim puu on noor heakasvuline harilik valgepöök. Ta on ustutavasti Kärdlas ainus taoline. Vanu valgepööke leidub Hiiumaal ainult Vaemla pargis. Seda enam tuleks Kärdla puu välja päästa sarapuude pitsitusest, kindlasti tuleks ära võtta ette kasvama pandud hobukastan.
Üks Kärdla isepärasemaid võõrpuid on aga küdoonia (Cydonia oblonga). Tema leiti alles hiljaaegu Kärdla kalmistu ja Hausma tee vahelisest metsast ning sellest olen ma pikemalt kevadel kirjutanud. Mõne päeva eest käisin teda uuesti üle kaemas. Selgus, et paari meetri kõrgune põõsaspuu on tänavuse talve pakastest räsida saanud, nähes natuke rääbakas välja. Nojah, ikkagi Vahemere kandist pärit eksikülaline. Teab kust lõunamaalt toodud puuvilja seemnest ta seal kunagi imekombel tärganud on?
Tegelikult on küdoonia Eestis üsna perspektiivne, kasvades päris hästi isegi Ida-Eestis. Oma ümarate, alt valgeviltjate lehtede ning kevadiste hästi lõhnavate valevate õitega on küdoonia vägagi dekoratiivne. Puukoolid võiks kidlasti selle liigi oma müüginimekirja võtta. Tolle klibulool elutseva küdoonia alt pärit kaks jurevõsu on nüüdseks saanud märksa parema kasvukoha. Üks Kärdlas Posti tänaval, teine Kesk-Hiiumaal mu koduaias.
Teadaolevalt on küdoonia peale Kärdla metsistunud ka Paldiskist põhja jääval looalal.
