Lina katab, ravib ja on ilus

Linasest kangast riided on kuumal suvepäeval seljas mõnusad, linaseemneid on rahvameditsiinis tarvitatud mitmesuguste hädade korral ja lisaks kõigele on lina ka ilus.

Harilik lina (Linum usitatissimum) on linaliste sugukonda kuuluv teisendi- ja vormirohke kiu- ja õlitaim. Teda peetakse üheks Euroopa vanimaks kultuurtaimeks. Harilik lina on ka Valgevene rahvuslilleks.

Õrna ja hapra väljanägemisega lina kasvukõrguseks võib olla 30-125 cm, kiulina kasvab kõrgeks (60-125 cm), õlilina on aga madala kasvuga (30-60 cm) ja rohkete kupardega. Varred on püstised, peenikesed ja rohkem või vähem harunenud. Väikesed ja kitsad süstjad lehed on 2-3 cm pikad. Õitsemist alustab lina juuni lõpus juuli alguses. Viie kroonlehega helesinised õied on hõredais õisikuis mis asetsevad pikkadel raagudel. Õite läbimõõt on 1.5-2,5 cm. Õitel on ka kerge aroom. Viljaks on ümar kupar, mis sisaldab hulgaliselt seemneid.

Kõrgekasvulisest kiulinast valmistatakse pärast vastavat töötlemist linast riiet, niiti, nööri, köit jms, kõrvalsaadused takk ja linaluud on kasutusel ehituses.

Linaseemned on hinnatud lisand pagaritööstus mitmesuguste leiva- ja saiatöödete valmistamisel. Aga ka perenaised kasutavad linaseemneid mitmesugustes kodustes küpsetistes. Linaseemned on hea lisand näiteks joguritesse. Linaõli (eriti külmpressitud) on aga hinnatud toiduõli. Õltööstuse jäätmena saadav linaseemnekook on väärtuslik valgurohke jõusööt loomadele.

Kuigi lina pole just väärtuslik lõikelill, sobib ta hästi suve- ja/või püsilillepeenrasse. Kuivatud linakuprad on aga hea materjal talvistes kuivlilleseadeis, kus neid kasutatakse nii naturaalselt kui värvituna. Kuivatatkse linakupraid kimpu seotuna ja „pea alaspidi".

Lina on vähenõudlik ja tema kasvatamine koduaias ilutaimena pole sugugi keeruline. Seeme külvatakse otse kasvukohale hajuskülvina või ridadena. Külvisügavuseks 0,5cm. Eelistatum kasvukoht oleks päikseline ja kuivapoolse mullaga. Erinevalt paljudest teistest kultuuridest ei pea lina kasvukoha muld olema toitaineterikas. Ta saab suurepäraselt hakkama ka lahjadel muldadel. Koduaias võiks lisaks harilikule linale kasvatada ka suureõielist lina (L grandiflorum), kes võlub eelkõige oma kaunite suurte (õie läbimõõt 3-5cm) ja mitmevärvliste (valged, sinised, roosakad või punased) õitega.

Ka rahvameditsiin tunneb harilikku lina juba ammustest aegadest. Temast on abi saadud köha, mao- ja sooltevaevuste, kõhukinnisuse, hemorroidide ja veresoonte lupjumise korral.

Linaseemne keedisega (seemned veega keeta ja kurnata) on ravitud põiepõletikku. Purustatud linaseemneist keedetud puder mähisena parandab paistetust ja paiseid. Tee (1spl seemneid 1 kl vee kohta) pehmendab valu, on kuiva köha, kopsuvaevuste ja kõhukinnisuse korral kergendajaks. Linaseemnejook (1-3 tl linaseemneile valatakse 1 kl külma vett, segatakse korduvalt 2-3 tunni jooksul) aitab kõhukinnisuse korral. Linaseemneõli lisatuna vanniveele toimib nahka pehmendavalt.