Roundup ja tema ohtlikud lähisugulased
Glüfosaadi avastas ja patenteeris rahvusvaheline agrokeemiale spetsialiseerunud biotehnoloogiaettevõte Monsanto 1970. aastal. Juba kolme aasta pärast jõudis selle toimeainega herbitsiid Roundupi nime all suure reklaamikäraga müügile. Seda reklaamiti kui inimesele ja keskkonnale täiesti ohutut umbrohutõrjevahendit, mis mullas kiiresti ja jääkideta laguneb.
Enne patendiõiguste aegumist 2000. aastal kuulus Monsantole Roundupi tootmise ja müügi ainuõigus ja firma sai hiigelkasumeid. Praegu toodab analoogseid preparaate maailmas rohkem kui 30 firmat. Tänu tõhususele, suhtelisele odavusele ja valvsust uinutavale reklaamile on need praegu enimmüüdavad agrokemikaalid.
Ohtlik koostoime
Häirekellad hakkasid kõlama 1990ndatel, kui sõltumatute teadlaste uuringud näitasid, et glüfosaat, tema laguproduktid ja preparaadi koostises olevad abiained ei olegi ohutud. Need on mobiilsed ja satuvad mullaosakeste poolt seotuna ringlusse, saastades keskkonda ja ohustades meie tervist.
Nende herbitsiidide toime pole veel päris selge, sest registreerimiseks vajalikud analüüsid tehakse glüfosaadist, mitte aga teistest preparaadis sisalduvatest lahustitest, pindaktiivsetest ainetest või emulgaatoritest. Teavet pole ka nende koostoime kohta.
Teatavasti sisaldavad eri preparaadid 14–75% glüfosaati, ülejäänud osa on tootjafirmade saladus. Seega müüakse tegelikult kemikaalide segu, mille toksilisust ei määrata. Uuringud on näidanud, et abiained (nt POEA) või glüfosaadi laguproduktid (nt AMPA) võivad olla mitu korda mürgisemad kui glüfosaat. Seega on preparaadile hinnangu andmine vaid glüfosaadi kaudu eksitav pooltõde.
Miks siis glüfosaadist ja tema laguproduktidest nii vähe teatakse? Neid on tehniliselt äärmiselt raske määrata, analüüsid on kallid ning vastava uurimisbaasiga laboreid maailmas vähe. Eestis alustati Põllumajandusuuringute Keskuses (PMK) nende töödega alles 2008. aastal.
Paljusid glüfosaatidega tegelevaid laboreid finantseerib Monsanto, kes pole negatiivsest teabest huvitatud. Monsanto palgal olevate teadlaste ülesandeks on iga firmale ebasoodne tulemus kohe kahtluse alla seada, selliseid tulemusi saanud teadlasi diskrediteerida ning rahakraanid kinni keerata.
Palgalisi on tabatud tulemuste võltsimiselt, valeandmete esitamise eest on määratud trahve ja vanglakaristusi, laboritelt on võetud analüüsiõigused. Viimase kohtuprotsessi kaotas Monsanto 2009. aastal ning Roundupi ei tohi enam reklaamida kui keskkonnale ja inimesele täiesti ohutut herbitsiidi.
Kestvad jäljed
Glüfosaatide jäägid võivad mullas ja taimedes püsida aastaid ning nende lagunemise kiirus on väga varieeruv.
Poolestusaeg sõltub mullast ja kliimast. Kui USA Texase osariigis kulub glüfosaadi lagunemiseks vaid kolm päeva, siis Iowas juba 141 päeva. Rootsis säilisid glüfosaadijäägid metsamuldades üks kuni kolm aastat. Rootsis leiti ülemääraseid jääke nii põllumuldadest kui veekogudest. Kirjanduse andmeil vähendab glüfosaat mulla lämmastikusidumise võimet veel 120 päeva pärast töötlemist, seob mullas vaseühendeid moodustades glüfosaat-vase kompleksi.
Mulla ja vee kaudu imenduvad glüfosaat ja tema laguprodukt AMBA taimedesse, liikudes kergesti kõikidesse taimeosadesse. Taimekudedest ei saa jääke eemaldada või enne toiduks tarbimist maha pesta. Jääke leiti õuntes, kui puude reavahesid töödeldi Roundupiga, ja juurviljadest, kui põlde oli külvieelselt töödeldud glüfosaadiga, maasikatest, salatist, porgandist ja teraviljadest veel aasta pärast Roundupi kasutamist.
Maailma tervishoiuorganisatsiooni andmeil leiti jääke nisuterades, need säilisid isegi jahus ning sellest küpsetatud saias. Kui sellist teravilja söödeti loomadele, leiti jääke ka loomsetest saadustest veel kaks aastat pärast söötmist.
Mõju inimesele ja loomale
Inimesed on erineva vastuvõtlikkusega ja jäägi mõjuilmingud võivad seetõttu erineda või hoopis puududa. Kõige sagedasemad nähud on silmade kipitamine, pisaratevool ja nägemise ähmastumine. Raskematel juhtudel võib tekkida nahalööve, nahapõletus või sügelemine ja iiveldus. Mõnikord on täheldatud astmahoogusid, hingamisraskusi, pearinglust, nohu, uimasust. Glüfosaadijääke on pritsimise ajal leitud isegi lähikonnas olnud laste uriinist.
Veelgi ohtlikum on preparaadi krooniline toime. Kanada, Rootsi ja USA teadlaste uuringutest on selgunud, et glüfosaatsete herbitsiididega kokku puutunud naistel on esinenud rohkem nurisünnitusi ja enneaegseid ning väärarenguga lapsi.
Farmerite hulgas on suurenenud haigestumine mitte-Hodgkini lümfoomi ja teistesse pahaloomulistesse kasvajatesse (luuüdi- ja kilpnäärmekasvajad, munandi- ja verevähk) ning vähenenud meessuguhormooni produktsioon. Positiivne seos on avastatud ka Parkinsoni tõppe haigestumise kasvu ja glüfosaadipreparaatide kasutamise vahel. Kahjustusi on leitud inimese ning veiste vererakkudes ja sidekoes.
Prantsusmaal leidsid Roundupi toimet uurinud Caen’i ülikooli teadlased häireid inimese endokriinsüsteemis. Herbitsiidi koostisosad hävitavad inimesel loote-, nabaväädi- ja platsentarakke, kusjuures see toimub juba tunduvalt madalamate kontsentratsioonide juures kui tavaliselt põllumajanduses kasutatakse.
Roundup on põhjustanud kahjustusi rakumembraanides ning DNAs, samuti oli häiritud rakkude hingamine. Laborikatsed hiirtega näitasid, et glüfosaat kahjustas maksas ja neerudes DNAd ning tekitas geneetilisi kahjustusi luuüdis. Brasiilia teadlased aga leidsid, et Roundupiga töödeldud keskkonnas vähenes rottidel sperma hulk, tiinetel rottidel suurenes abortide tõenäosus, sündinud rottidel oli väärarenguid. Tiinete jäneste viimine töödeldud keskkonda vähendas poegade sünnikaalu ning esines väärarenguid.
Mõju mullaelustikule ja lindudele
Glüfosaatne herbitsiid kahandab ka kasulike mullaorganismide ja lülijalgsete arvukust ja pärsib huumust tekitavate organismide arengut. See toob kaasa orgaanilise aine vähenemise mullas ja pärsib lämmastikku siduvate bakterite arengut, kelle abil muudetakse mullalämmastik taimedele kättesaadavaks.
Näiteks vähenes töödeldud põldudel sojaoa juurtel asuvate lämmastikku siduvate bakterite (Rhizobium japonica) arvukus ja nende poolt fikseeritava lämmastiku hulk. Glüfosaat toimib negatiivselt mangaani omastatavust mõjutavatele bakteritele ja sagenevat mangaanipuudust teraviljades seostataksegi glüfosaadi kasutamisega.
Taimed on haigustele vastuvõtlikumad, osalt on see tingitud mükoriisa ja teistegi kasulike seente kasvu pärssimisest. Seetõttu taime toitainete omastamine halveneb ja haigustega võitlemise võime väheneb.
Töödeldud mullal kasvavad taimed haigestuvad kergemini, mullas kasvab kahjulike patogeenide arv ning väheneb kasulike oma. Glüfosaati sisaldavate preparaatide kasutamisel ägenesid näiteks teraviljadel, sojaoal ja suhkrurool seenhaigused. Glüfosaati sisaldavate herbitsiidide ja arvukate uute probleemsete taimehaiguste vahel on leitud positiivne korrelatsioon.
Roundupi kasutamise tagajärjel hukkub ka pool kuni kaks kolmandikku kasulikest putukatest ning jääkide püsivuse tõttu võtab nende arvukuse taastumine aastaid.
Roundup põhjustab Trichogramma, röövlestade, kiilassilmade ja lepatriinude hukkumist. Meie katses peletas Roundup jooksiklased maasikaistandusest pärast peenardevahelise rohuriba pritsimist kuni viieks nädalaks ning kontrollvariandiga võrdne jooksiklaste arvukus ei taastunud kogu vegetatsiooniperioodi vältel. Töödeldud teraviljapõllult kadusid jooksiklased kuuks ajaks, see tõi kaasa aga lehetäide arvukuse kiire kasvu. Töödeldud aladel oli jooksiklaste arvukus madal ka järgmisel aastal.
Paljud liblikalised, kelle vastsed toituvad umbrohtudel, kaotavad pritsimiste tagajärjel toidubaasi. Glüfosaadid hävitavad ja kahjustavad tugevasti vihmausse. Uus-Meremaal tehtud katsed näitasid, et isegi tavadoosi 5% lahjendus kutsus neil esile arengutsükli pikenemise ja suure suremuse. Ämblike populatsioon väheneb, kui kaob taimestik. Roundupiga töötlemisel vähenes ämblike arvukus poole võrra, vähenes ka liigiline koosseis.
Seni pole uuritud herbitsiidide otsest toimet lindudele ning metsloomadele, kuid kaudne mõju on kindel. Briti Kolumbia ülikooli ja Kanada teadlaste uuringud kinnitavad, et hävivad nii loomade kui lindude toidutaimed ja peitumiskohad. Hundinuiade hävitamisel glüfosaati sisaldava herbitsiidi Rodeo-ga vähenes näiteks käblikute arvukus.
Glüfosaadid mõjutavad pisiimetajate maitsmis- ja lõhnaretseptoreid nii, et tekivad toitumisprobleemid. Kui lülijalgsete arvukus väheneb, siis vaesub lindude ja pisiimetajate toidulaud.
Veereostus ja triiv
Glüfosaatsed preparaadid satuvad pinnaveega veekogudesse ja ka põhjavette. 1/3 USAs jõgedest võetud veeproovidest sisaldas glüfosaati ning 2/3 proovidest leiti tema laguprodukte. Jõed ja ojad on reostunud ka Euroopas. Jääke leitaks hoopis sagedamini, kui tehtaks glüfosaadi ja tema laguproduktide püsimonitooringut.
Veekogudes pidurdub reostuse tagajärjel selgrootute loomakeste süsihappegaasi ainevahetus, nad hukkuvad, esineb geneetilisi häireid ja arengupidurdusi. Jäägid on mürgised ka planktonile. Roundup põhjustas näiteks konnakulleste DNAs häireid, suremus suurenes ja kasvas ka ebanormaalsete kulleste hulk.
Kalades akumuleeruvad toimeained põhjustavad geneetilisi kahjustusi, immuunsüsteemi häireid ja kahjustusi punastes verelibledes. Isegi madal glüfosaadi kontsentratsioon mõjutas vees elavate tigude (Pseudosuccinea columella) kasvu ja paljunemist.
Preparaatide triivi ehk töödeldavalt alalt eemale kandumist on raske ära hoida, ükskõik kui hoolikas töötleja ka on. Kuna glüfosaadid on laiatoimelised preparaadid, võib triiv põhjustada palju tõsisemaid ja ulatuslikumaid kahjustusi kui paljud teised herbitsiidid. Vee ja tuulega edasi kanduva jäägi kahjustus võib ilmneda kasutuskohast kaugel ning tagajärjed tulevad esile veel mitmel järgmisel aastal. Puudel-põõsastel väheneb nii haigus- kui külmakindlus ning nad võivad hukkuda aastaid hiljem.
GM-taimed
Monsanto toodab 1996. aastast glüfosaadi suhtes resistentseid geneetiliselt muundatud taimede seemneid, ning geenid, mis teevad taime resistentseks, on patenteeritud. Seemneid ei tohi ise paljundada, igal aastal tuleb osta uus kogus. Reklaam lubas, et GM-taimede kasvatamisega väheneb keemilise tõrje vajadus ja taimed on saagikamad. Kumbki lubadus pole täitunud. Vastupidi, töötluskordade arv hoopis tõusis, sest nüüd sai põllul hävitada kõik umbrohud, tegemata häda põhikultuurile. Rikuti taimekaitse vaheldamise nõuet.
Tagajärgi ei tulnudki kaua oodata. Korduv ühekülgne pritsimine muutis mitmed umbrohud resistentseks ning sellistest taimedest on saamas ülemaailmne probleem. Glüfosaadiresistentseid umbrohtusid on leitud nii Ameerikas, Austraalias kui Euraasias.
GM-taimed on võimelised ristuma ka looduslike lähisugulastega. Nii näiteks on Kanadas GM-raps ristunud metsikute ristõielistega (põldsinep, põldrõigas), sellised taimed jäävad loodusesse püsima ja annavad ka järglasi, mida ei suudeta neil kujunenud multiresistentsuse tõttu umbrohutõrjevahenditega tõrjuda. Ohtlikuks võib kujuneda kontrolli alt väljuv raps, mis võib GM-rapsiga anda allumatu glüfosaadiresistentse metsistunud rapsi.
Lõpetan näitega Lõuna-Ameerikast, kus koka (Erythroxylum coca) hävitamiseks on kasutatud glüfosaate. Selle tulemusena hakkas seal kasvama koka glüfosaadiresistentne liin, nn Boliviana negra, mis annab suurema saagi kui tavapõõsas kunagi on andnud.
Artikkel ilmus Maakodu juulinumbris 2010.
