Taimedest välja pressitud mahla (või ka purustatud lehti) pannakse kasvajatele ja paisetele, samuti vanadele halvasti paranevatele haavadele. Mahla, lahjendatud veega vahekorras 1 : 4, kasutatakse suu loputamiseks stomatiidi ehk suu limaskesta põletiku korral. Neid tarvitatakse funktsionaalsete südame- ja veresoonehaiguste ning alahappesusega gastriidi raviks, aga ka ateroskleroosi ärahoidmiseks.

Ravimitoormena kasutatakse taime maapealset osa (ürti), mida kogutakse õitsemise ajal. Kuivatatakse katusealuses või kuivatis (ahjus) temperatuuril 40–50 °C. Säilitatakse kuivas ruumis 1 aasta.

Ürditõmmis. 1 supilusikatäis kuiva peenestatud ürti 1 klaasi keeva vee kohta, lase tõmmata termoses 2 tundi. Võta sisse ⅓ klaasitäit 3 korda päevas.

Jänesekapsa tõmmis (leotis) piimaga. 1 sl 2 klaasi keema aetud piima kohta, lase tõmmata 30–45 minutit, kurna. Tõmmist võta söögi ajal ½ klaasi 2–3 korda päevas. Sellega soovitatakse ravida neerude põletikulisi haigusi ja külmetusest tingitud palavikku.

Jänesekapsas toidutaimena. Tema hapukat maitset on tundnud ilmselt igaüks. Kõige rohkem sõid jänesekapsast muidugi karjused – esiteks oli loomade karjatamisel neid mahti korjata, teiseks polnud karjuse toidukott ka ülearu rikkalik ega mitmekesine, nii et loodusest otsiti kõikvõimalikku söödavat kraami lisaks. Kuna karjuste põhiliseks joogiks oli piim või hapupiim, ei olnud karta ka organismile kahjuliku oblikhappe mõju.

Nii salatit kui suppi võib valmistada igast jänesekapsa maapealsest osast, kuid C-vitamiin poolest on eriti rikkad tema lehed (150 mg%). Biokeemiline koostis sarnaneb paljus hapuoblikale. Seejuures peab siiski teadma ka seda, et miski liigne ei ole hea. Suures koguses sööduna võivad jänesekapsa lehed põhjustada mürgistust ja raskeid neerude kahjustusi. Taime hapu maitse tuleb esile siiski seoses kõrge kaaliumoksalaadi sisaldusega. Oblikhappesoolade ladestumissoodumuse, verehüübivushäirete ja krambisoodumuse korral tuleb jänesekapsast tarvitada ettevaatlikult. Nii et olge jänesekapsa – nagu hapuoblikagi – söömisel mõõdukad. Samas kui juua jänesekapsa ja oblikatoitude kõrvale rõõska piima, ladestuvad oksalaadid kaltsiumisoolana välja ega kahjusta organismi. Jänesekapsa kuivatatud või tooreid purustatud lehti on kasutatud piima kalgendamiseks.

Aedviljatoorsalat jänesekapsaga. 100 g jänesekapsast, 100 g tomateid, 100 g värsket kurki, 50 g hiina kapsast, 25 g rohelist sibulat või murulauku ja maitseks soola, 1 kuhjaga sl peenestatud maitserohelist. Kastmeks ½ klaasi majoneesi.

Jänesekapsas rebi näppude vahel võimalikult üksikuteks lehekesteks. Kurk pese ja lõika koos koorega kangideks, tomat õhukesteks viiludeks ja kapsas ribadeks. Sega kõik majoneesiga, vajadusel lisa veidi soola ja peale puista maitseroheline.

Kevadine salat jänesekapsaga. 100 g jänesekapsast, 100 g värsket kurki, 50 g värsket noort kõrvenõgest, 50 g noori võilille lehti, 50 g noori paiselehe lehti, üks kuhjaga sl peenestatud murulauku, ½ klaasi lahjemat hapukoort ja maitseks veidi soola.

Aseta kõrvenõges, võilill ja paiseleht sõelale ja tõsta minutiks keevasse vette ning seejärel jahuta külma jooksva vee all maha, nõruta. Balanšeeritud roheline lõika koos jänesekapsaga peenteks ribadeks. Pese kurk ja lõika koos koorega kangideks. Sega kõik komponendid koorega läbi ja maitsesta soolaga.

Jänesekapsasupp. 0,5 liitrit liha- või kanapuljongit, 100 g jänesekapsast, 100 g noort kõrvenõgest, 2–3 kartulit, 1 keskmine porgand, 1 keskmine mugulsibul, 1–2 keedumuna, 2 sl hapukoort, 1 sl õli, 1 sl tomatipastat, veidi juurpeterselli ja maitseks veidi soola ning peenestatud maitserohelist.

Pane puljong keema ja lisa tükeldatud kartul. Riivi porgand ja prae koos hakitud sibulaga väheses õlis läbi ning lisa puljongile. 5 minutit enne supi valmimist lisa peeneks hakitud jänesekapsad, nõgesed ja tomatipasta. Valmis supile puista peale peenestatud maitserohelist. Supp serveeri taldrikutele, millele on asetatud munalõigud ja veidike hapukoort. Kõrvale paku röstsaia.

Allikas: Toivo Niiberg, „Püsililled roaks ja rõõmuks“, Maalehe Raamat