Lugeja küsib: kas tõesti kartuli-lehemädanik?

Juuli algul muutusid lehtede rootsud pruuniks. Eriti oli see ‘Vineta’, ‘Arielle’ ja mitme teise varajase kartulisordi lehtedel näha. Peagi leheroots murdus ja paar nädalat hiljem kogu lehestik kuivas. Naaber ütles selle süüks olevat lehemädaniku. Kas on see tõsi? Pikka aega oli ju kestnud kuiv ja soe ilm, mis lehemädanikule ebasoodne.

Vastab VÄINO PALLUM

Tõepoolest oli tegemist kartulikasvatajatele suurt meelehärmi põhjustava haiguse – kartuli-lehemädanikuga, mida tekitab vetikseen Phytophthora infestans.

Paljudele kartulikasvatajatele on tuttav lehemädaniku tüüpiline haiguspilt – leheäärtel ja tippudel šokolaadipruunid kuni pruunikashallid laigud, mille äärtel lehtede alaküljel suure niiskuse puhul valkjas lülieoskandjate kirme. Üldiselt teatakse, et haigusetekitaja seen tahab oma kasvuks ja arenguks niisket ja jahedamapoolset ilma.

Viimastel aastakümnetel on levinud aga ka patogeeni tunduvalt agressiivsemad tüved, mis ei vaja oma elutegevuseks enam suurt niiskust. Samuti levib nüüd lehemädanik palju laiemas temperatuurivahemikus kui varem. Selletõttu siis ka varajane ja kuivade ilmadega lööbimine.

Kuival ajal ilmneb haigus peamiselt hallikaspruunide laikude ja vöötidena liitlehtede rootsudel ja võrsete tipul, kuid ka kartulivarrel. See on nn lehemädaniku varrevorm. Leherootsud, sageli aga ka varred murduvad ja lehed kuivavad.

Enamasti saab lehemädanik alguse haigetest seemnemugulatest, kus patogeen talvitub seeneniidistikuna. See seeneniidistik nakatab idusid ja edasi tervet taime.

Nakatunud taimedel tekivad olenevalt õhutemperatuurist kas konii-did (lülieosed) või zoospoorid (ränd-eosed).

Esimesel juhul, s.o lülieostega, kulgeb haigus suhteliselt aeglaselt. Jaheda ilma korral moodustunud rändeosed tekitavad aga lehemädaniku kiire arengu.

Eriti soodsalt mõjub haigusetekitajale jahedate ja soojade ilmade vaheldumine suure õhuniiskuse juures, mis kestab vähemalt 4–5 tundi nagu näiteks tugeva kaste puhul. Niisuguses olukorras võivad kartulipealsed hävida 5–7 päevaga.

Kartuli-lehemädaniku varajase esinemise põhjuseks võivad olla ka mullas talvitunud patogeeni oospoorid (munaseosed). Need sugulisel paljunemisel tekkinud paksukestalised eosed on vastupidavad ebasoodsatele keskkonnatingimustele ja nad suudavad säilida mullas ka ilma mugulateta.

Soovitan kasutada haigusevaba kartuliseemet ja valida kasvatamiseks lehemädanikukindlamaid sorte.

Neile potipõllumeestele, kes ei tee keemilist tõrjet lehemädaniku vastu, sobivad kodumaised keskvalmivad kartulisordid – ‘Juku’, ‘Piret’, ‘Reet’, ‘Maret’ ning hilisemad sordid ‘Ants’, ‘Anti’ ja ‘Ando’.

Väga oluline on vältida kartuli kasvatamist kaks aastat järjest ühel ja samal kohal. See vähendab tunduvalt mulla kaudu nakatumise võimalust.