Milliseid "jaapani vahtraid" saab Eestis kasvatada

„Jaapani vahtrate“ all mõistetakse enamasti esmalt Jaapani aiakunstis tuntuks saanud kämmalvahtrat (Acer palmatum), jaapani vahtrat (A. japonicum), Sieboldi vahtrat (A. sieboldianum), korea vahtrat (A. pseudosieboldianum) ja Shirasawa vahtrat (Acer shirasawanum) ning nende liikide sorte.

Kämmalvaher oma enam kui 1000 sordiga on tuntuim „jaapani vahtratest“. Pehmema kliimaga maades on see liik laialt levinud ja paljud kollektsionäärid koguvadki vaid tema sorte. Sortide kasvukiirus ja mõõtmed on erinevad – on nii põlvekõrguseid kääbussorte kui ka 10 (25) m kõrguseid.

Võra võib olla püstine või laiuv, lehed viie-, seitsme- või üheksahõlmalised, lehtede hõlmade servad madalalt või sügavalt saagjad ja lehtede värvus varieeruda tavalisest „leherohelisest“ kollase ja mustjaspunaseni või olla kirju. Sügisvärvus on paljudel sortidel kirgastes kollakates ja oranžikates toonides.

Kämmalvaher pole Eestis talvekindel. Katsetusi on Eestis tehtud mitmete sortidega ja edukamad on katsed olnud punaselehiste sortidega (’Bloodgood’) ja rohekate lehtedega (’Osakazuki’), halvemad kollaste ja lõhiste lehtedega sortidega. Halva talvekindluse põhjuseks võib olla Eesti lühike suvi, mille vältel taimed ei jõua oma juurdekasvusid talveks ette valmistada ja külmuvad talvel rängalt. Enam edulootust on kämmalvahtra sortide kasvatamisel mere vahetus mõjupiirkonnas (300 m rannast) või linnas majade seinte ääres tuulevaiksetes kohtades, kus sügis kestab kauem.

Külmakindlamad on põhiliigile poogitud sortide taimed. Tihti tuuakse müügile nõrga juurekavaga omajuurseid sortide taimi, mis hukkuvad juba esimesel talvel. Samuti on vastupidavamad suuremad istikud, millel korralikult puitunud varte osakaal on suurem. Paraku on poogitud ja suured istikud kallimad. Kämmalvahtraid on võimalik kasvatada suviti õues olevate nõutaimedena, kuid tavaliselt tekib probleem sobiva talvitumiskohaga, mis peaks olema piisavalt jahe (kuni +5 kraadi).
Teised eelnimetatud vahtraliigid meenutavad kämmalvahtrat. Praegustel katsetel on vähemalt Tallinnas vastupidavaks osutunud jaapani ja korea vaher. Vahetevahel kannatavad need liigid kevadel hiliskülmade all, kuna lehed puhkevad varakult. Sieboldi ja Shirasawa vahtra kasvatamiskogemused on liialt väiksed, et neile hinnangut anda.

Istutamisajaks Eestis on parim kevad, sest siis jõuab kaugemalt sissetoodud taim meie looduse rütmiga harjuda. „Jaapani vahtrad“ nõuavad nõrgalt happelist (pH 4.5/5.0) kuni neutraalset (pH 7.0) mulda. Lubjarikkal kõrge pH-väärtusega mullal jäävad taimed kiratsema. Sobivaim on liivsavimuld. Mulla reaktsiooni saab langetada neutraliseerimata turba lisamisega. Raskemasse mulda tuleks juurde segada jämedat liiva ja kivikesi. Liigniiskust „jaapani vahtrad“ ei talu. Hea on taimede istutamine väikestele küngastele (kõrgus kuni 0.5 m) või suurematele nõlvadele, millelt liigvesi ära valgub. Tasasel alal võiks juurte alla tekitada lubjavabast kruusast umbes 10 cm tüseduse drenaažikihi. Taimede juurekava on pinnapealne, tihe ja üsna paljude peenikeste juurtega, mistõttu tuleks taimede alune multšida sobiva materjaliga (peenikese koore- või oksapuruga, kiviklibuga). See takistab pinnase tihenemist ja stabiliseerib veerežiimi. Väetada võiks vahtraid pikaajalise mõjuga nn. osmokootväetistega aprilli lõpus ja mais. Kasvukoht eaks olema tuulevaikne, liiga tuulises kohas kipuvad vahtrate lehed pruunistuma.

Kui „jaapani vahtraid“ on vaja lõigata, tuleks seda teha suvel kasvuperioodil, sest sügisel ja talvel tehtud lõikekohad nakkuvad kergesti närbumistõbe põhjustavate seentega (Verticillum) ja puude harud võivad kuivada.

Taimedest sobivad „jaapani vahtratega“ kokku põõsastest rododendronid, püsikutest hostad, tiarellid, sõnajalad.

„Jaapani vahtrate“ sobivad kasutuskohad on kiviktaimlad (suured kivid salvestavad päeviti soojust ja pakuvad tuulekaitset), metsa-aed (suurte puude all saab leida sobiva kaitstud istutuskoha) ja varjuaed (tavaliselt kaasneb varjuga ka tuulevaikus). Ja muidugi jaapani aed.