Lõikhein niisutab õhku
Minu kõige esimeseks päris oma taimeks oli lõikhein. Isa ostis ta mulle tollaselt täikalt, kus muuhulgas pakuti aeg-ajalt müügiks ka toataimi. Taim oli pisike ja naljakas, iga pika varre otsas paiknes lehetutt. Müüja tutvustas taime kui kiiresti kasvavat vesipalmi, mida on lihtne kasvatada.
Kui enamik toataimi saab otsa just ülekastmise tõttu, siis lõikhein talub ülekastmist hästi, talle suisa meeldib olla „jalgupidi“ vees.
Igatahes sai sellest väikesest taimekesest suur ja võimas, natuke üle meetri kõrgune iludus. Olin aastaid oma esimese taime üle uhke ja paljundasin teist (loomulikult isa abiga) ka sõpradele.
Olen proovinud mõningaid eksemplare ka suvisel ajal õues kasvatada, aga üsna tulutult, sest tuultele avatud aias ei ole sobivat kohta kerge leida ning räsiv tuul muutis kaunid taimed kiiresti näotuks. Küll aga nautis lõikhein kasvatamist kurkide keskel niiskes kasvuhoones.
Perekonda lõikhein (Cyperus) kuulub umbes 600 liiki nii ühe- kui mitmeaastasi taimi, kes kasvavad üle maailma. Lõikheina kasvukõrgus sõltub liigist ja võib olla kuni 5 m. Neil on kolmekandilised, kõrsi meenutavad varred, mille tipus on suurem või väiksem lehekodarik. Õitsemise ajal annavad väikesed helerohelised õied taimele vahva pitsilise üldmulje.
Toataimena on levinum vahelduvalehine lõikhein (C. alternifolius). Taime soine kasvuviis ja palmi või vihmavarju meenutav väljanägemine on andnud põhjust kutsuda teda eesti keeles vesipalmiks, inglise keeles aga kui umbrella plant või umbrella palm (vihmavarju-taim või vihmavarju-palm).
Lõikhein on ka hea toa või kontori õhu niisutaja, teadlaste väitel võib täiskasvanud taim +22º C juures aurustada ööpäeva jooksul kuni 2 liitrit vett.
Et taim oleks kena ja lopsaka väljanägemisega, tuleks ta asetada võimalikult valgesse ja päikselisse kohta (päris kõrvetav lõunapäike kevad-suvel pole vaid hea). Kasinas valguses muutuvad lehevarred ebaloomulikult pikaks ja nõrgaks ning lehed heleroheliseks.
Tavaline toatemperatuur (+18...+24º C) on taimekasvuks piisav, vältida talvisel ajal näiteks verandale jättes miinuskraade ja liigset jahedust (mitte alla +12º C), see viib taime hukule.
Kui enamike taimede hooldusjuhendis on märge – vältida liigniiskust, siis lõikheina puhul see ei kehti. Taim armastab niiskust ja pott võib vabalt alusel jalgupidi paarisentimeetrises vees olla. Ka armastab taim suurt õhuniiskust, seega sage piserdamine pehme veega teeb ainult head. Mullapalli korraks läbikuivamine või liiga kuiv toaõhk muudavad leheotsad pruuniks. Leheotsad kipuvad pruunistuma ka siis, kui muld muutub liialt happeliseks või lõunapäike neid kõrvetab. Pikemat aega kuivas olemine hukutab taime.
Lehetipud, mis on pruunistunud, võib kääridega ära lõigata. Välja tuleks lõigata ka üleni pruunistunud lehed.
Kasvuperioodil väetada umbes 2-3 korda kuus tavalisest poole lahjema kompleksväetise lahusega, talvisel ajal mitte väetada.
Paljundada ja/või uuendada (vanematel taimedel kipub potis kitsaks jääma ja nad muutuvad näotult kollakaks) saab suurte taimede jagamise teel või ladvapistikuist. Parim aeg selleks on kevad. Paljundada saab ka täiskasvanud taime lehekaenaldest arenevate noorte taimedega, mis 2-3 kaupa potti istutatakse. Istutuspotti pole vaja asetada drenaažikihti ja mullaks sobib veidi happeline toitaineterikas lillemuld.
