Kas teadsid, kus talvitub kartulimardikas, lehetäi või õunakoi?
Üldiselt kahjurputukad rändlinnu kombel soojale maale ei lenda, küll aga taastuvad mitme liigi populatsioonid, kes meil talvituda ei suuda, iga-aastaste sisserännetega. Näiteks hea lendajana tuntud kapsakoi talvitub Eestis halvasti, kuid lõuna poolt tuleb neid siia peaaegu igal aastal. Meil juba kohastunud kartulimardikatele toovad suvised äikesetormid samuti lõunast täiendust.
Paljud kahjurid tassib inimene ise koos saagiga keldrisse ja hoidlasse. Edukalt talvituvad kahjurid seemnekartulis, tippsibulates jm istutusmaterjalis. Ka kompostihunnikus võivad nad kevadel uue põlvkonna anda.
Kohastunud talvituma
Maakirbud ja kartulimardikad otsivad sügisel paremaid talvituspaiku põllupeenardel ja põõsaste all mullas. Porgandi-lehekirbu vastsed leiavad üles oma talvised peremeestaimed kuused. Enamik lehetäiliike (oa-, toominga- ja roosi-lehetäi) talvituvad munana puittaimedel.
Talvitumiseks on putukail välja kujunenud oma kohastumused. Sügisese põlvkonna isendid koguvad varuaineid ja kasvatavad rasvkehakesi, vabanevad üleliigsest kehavedelikust ning karastuvad, kui temperatuur järk-järgult alaneb.
Energia kokkuhoiuks lähevad putukad madala ainevahetustasemega puhkeseisundisse: neil on diapaus või taliuinak. Tekkiv külmatardumus möödub ilma soojenedes. Nõnda ärkavad ka talvel pööningult leitud kirjud liblikad tuppa tuues “surnust” üles, kulutavad oma energia-
varud ära ja saavad varsti otsa.
Putukad hukkuvad talvel ka veekao tõttu. Selle vältimiseks avab mõni liik välja hingates oma hingamisavad ainult perioodiliselt. Näiteks kartulimardikad eritavad süsihappegaasi ainult paari tunni tagant. Kapsaöölase nukk võib hingamisavad lahti teha isegi korra kahe ööpäeva tagant.
Putukate puhkeperiood esineb tavaliselt kindlas arengustaadiumis ja igal liigil on iseloomulik talvituspaik. Puukoorepragudes ja pungasoomuste vahel talvituvad lehetäide, õunapuu-lehekirpude, õunapuu-lehelutika ja pahklestade munad; õunakoi nukk võib jääda tüve koorepragudesse või mulda.
Lehetirdid, kelle kahjustus muudab sügiseti sirelite lehed kahvatutäpiliseks, talvituvad muna või vastsena peremeestaimede koorel. Korba all kookonis varjuvad õunamähkuri röövikud. Okstele ja võrsetele jäävad kilptäid ning taramähkuri munad, mille emaliblikas on katnud hanguvast nõrest moodustunud vahaja munakilbiga.
Viljapuude lehti kahjustava halla- ja külmavaksiku tiivutud emasliblikad peavad aga pärast nukust koorumist septembris-oktoobris võra alt mullast tüve mööda puu otsa ronima, et leida munadele sobiv talvitumispaik.Keerukoid ja mõned kaevandikärblased talvituvad nukuna varisenud lehtedes. Röövikuna elavad talve üle ka õunapuu-võrgendikoid.
Taime kudedesse kaevujate elu on turvalisem. Sõstra-klaastiiva, vaarika-pahksääse, säsikoi ja mõne kaevandikärblase vastsed jäävad talveks peremeestaime säsisse või pungadesse. Põneva vormiga taimepahku moodustavad kiletiivalised – pahklased – talvituvad vastsena taimes, kuna nende toidukambrid lisavad taimele dekoratiivsust, neid iluaias kahjureiks ei peetagi.
Lehtede ja taimejäänuste all leiavad pelgupaiga maasikalestad ja punase kedriklesta kolooniad. Ripslaste vastsed ja valmikud poevad mulla pindmisesse kihti või taimevarise alla, kasvuhooneripslased talvituvad aga munana taimekudedes.
