Araabia arhitektuuri pärliks kutsutavas lossis on muuseum ja antiiksete mosaiikide näitus, näha saab emiiri pere ja teenijaskonna eluruume ning presidendisviiti.

Eriti hea mulje jäi ka emiraadi endisest pealinnast Deir el Qamarist, kus asub Liibanoni vanim mošee (1493), vana loss ning armsad kitsad paekividega sillutatud tänavad ja trepid, paest müürid ja majad – nagu Toompeal.

Aedades kasvavad hurmaad, sidrunid, mandariinid, granaat­õunad, viinamarjad, avokaadod ja annoonad – oktoobris on kõik puud vilju täis.

Piki sügavate orgude nõlvu keerutades jõudsime Damouri rannikule ja edasi Saidasse – iidsesse Siidonisse, mis oli Kristuse-eelsel ajal Vahemere ranniku tähtsamaid linnu.

Siin on säilinud rüütlite rajatud maa- ja merekindlused, nende klubihoone (nüüd on seal hotell), palju ajaloolisi mošeesid, kirikuid ja khan’e ehk karavansaraisid, kus kaupmehed koos oma kaubaga turvalise öömaja leidsid.

Eredaim mulje jäi aga ülikitsaste, valdavalt võlvialuste tänavate ja käikudega põnevast vanalinnast, kus asusid ka muuseumiks muudetud XVII sajandi seebikoda ja Debbane palee (1730).

Maa lõunaosas laiuvad riigi kauneimad liivarannad, aga need on segase mineviku tõttu välja arendamata, ka vähesed rannahotellid on varjusurmas.

Tee kulgeb lõputute tsitruse- ja banaaniistanduste vahel riigi lõunapoolseimasse linna Tüürosesse (araabiapäraselt Sour/Sur), mis juba aastal 1979 võeti UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Vana Testamendi põhjal oli see foiniiklaste võimsaim linn, asudes tollal rannalähedasel saarel. X saj eKr valitsenud Iisrae­li kuningas Saalomon tellis siinselt valitsejalt Hiramilt hiigelkoguse liibanoni seedri palke, millest ehitas Jeruusalemma esimese Jahve templi ja endale palee.

Ka Rooma ajal oli siin provintsi pealinn, säilinud on pikad sammasteread, mis tähistavad kunagisi katusega kaubatänavaid, praeguste souk’ide eelkäijaid, samuti termid, bassein, ülikute elamud jne.

Väga romantiline on sadama ümbrus. Nüüdseks on saar mandriga liitunud ja uuem linn madalmere katnud, endisel kaldal paiknevad aga hästisäilinud tribüünidega hipodroom, akvedukt, paeplaatidega sillutatud tee, uhke triumfikaar (kõik II saj) ning sadadest kaunistatud marmorsarkofaagidest koosnev nek­ropol ehk kalmistu, kus praegugi roomlaste-bütsantslaste kondid lebavad.

Tüüroses on ka vaieldamatult parim supelrand, mis vaatamata 27kraadisele vee- ja õhutemperatuurile oli täiesti inimtühi.

Käisime veel umbes 20 km siit kagus, mägedes asuvas müstilise ajalooga Kaana (Qana – ilmselt andnud nime kogu Kaananimaale?) linnakeses, kus Jee­sus väidetavalt vee veiniks muutis, jüngrid end kohalikus koopas varjasid ja bareljeefid kaljusse raiusid.

Tagasi Beirutis, tutvusime euroopaliku Nejmeh’ kvartaliga XIX sajandist ja Amir Assafi mošeega, mis oli kunagi rüütlite peakirik. Positiivse üllatusena võis nüüd kõikidesse islami pühamutesse (ka Süürias) vabalt siseneda, pildistada ja filmida (sest kohalikud teevad seda ka ise), naistele olid valmis pandud kapuutsiga halatid.

Järgmisel päeval sõitsime ühistaksoga (15 USD/inimene) Damaskusesse, piiril ei tahetud algul viisat anda, aga õnnestus siiski ametnikud ümber veenda, ja seda altkäemaksuta.

Süüria pealinn Damaskus

Liibanonist ida ja põhja pool asuv, pindalalt ligi 18 korda suurem Süüria on enamjaolt laugete mägedega kõrb, viljakamad on loodeosa, Eufrati ülemjooks ja Jordaania piiri äärne lõunaosa, kust pärineb kuulus Damaskuse teras.

Damaskust on kohaliku pealinnana mainitud juba umbes 3600 aastat tagasi, nii on see üks maailma vanimaid pidevalt asustatud linnu.

Siinkandis, Anti-Liibanoni mäestiku idanõlvadel elav semiidi rahvas aramealased on väidetavalt ristiusu loojad. Praeguseni säilinud aramea keelt kõneldi Kristuse-eelsel ajal laialdaselt kogu Levandis ja Kaananimaal, see oli ka Jeesuse ja mitme tema jüngri emakeel.

Ligikaudu kolme miljoni elanikuga Damaskuse hiilgeaeg oli aastatel 661–750 tollase maailma suurima riigi, Araabia kalifaadi pealinnana. Siin on säilinud Kreeka-aegne (IV–II saj eKr) linnaplaneering ning Rooma-aegsete templite varemed, 1,5 km pikkune sammastega peatänav, linnamüüri ja veejuhtme osi.

Siit pärit Ristija Johannese (keda ka islam prohvetiks peab) auks juba IV sajandil Jupiteri templi asemele rajatud kiriku kohal laiub VIII sajandi algul valminud uhke Suur ehk Omaijaadide (valitsenud kaliifidünastia) mošeekompleks, ilmselt üks suuremaid maailmas – peasaal on 136 m pikkune.

Stiililt on mošee Rooma ja Bütsantsi mõjutustega, viimase meistrid aitasid ka vapustavate mosaiikide tegemisel. XI sajandist pärit seldžukkide tsitadelli ehitas ajubiidide valitseja rahvuskangelane Saladdin ristirüütlite hirmus hulga võimsamaks. Tema mausoleum Suure mošee kõrval on üks riigi pühamaid paiku.

Iidne kristlaste kants

Damaskuse kauneim piirkond on vanalinna põhjaosa – iidne kristlaste kants. Siin asub Püha Ananiase maja, mille keldrisaalis ristiti Saulus ja temast sai apostel Paulus – nüüd on see ilmselt maailma vanim ristiusu tegevkirik. Läheduses asuvas St Pauli kabelis olid tema töö- ja eluruumid.

Lisaks suurtele kirikutele leidub siin palju hubaseid endistes khan’ides asuvaid restorane ja vinoteeke, alkoholi müüakse lausa tänaval – mujal kogu riigis on see rangelt keelatud.

Kindlasti tasub külastada ka üliväärtuslike eksponaatidega (näiteks Marist pärit alabasterkujud XXV–XXIII sajandist eKr) rahvusmuuseumi, kus isegi aias on tuhandeid aastaid vanu skulptuure, mosaiike, graniituksi jpm.

Uhke on muuseumi läheduses asuv värvikas Ottomani impeeriumi aegne Tekkiye mošee ja kasitööhoovid, üks säravamaid ja sädelevamaid ehitisi on suur
A-Sayyda Ruqayya mošee.

Kunagise “linnapea” kodus Azemi palees on huvitav käsitöö- ja etnograafiamuuseum, palju on kaunite siseõuedega medreseid (usukoole), ülikute elamuid ja kaubahoove. Võrratu vaatepilt linnale avaneb loodes kõrguvalt järsult Qasiuni mäelt.

Viibisime Süürias kuus päeva, vaikse kesklinnahotelli (tuba ööpäevaks 34–50 USD) otsis meile bussijaamast võetud sõbralik taksojuht. Kui Liibanonis on dollar kohaliku naela kõrval ametlik raha, siis Süürias kehtib vaid oma nael, ainult hotellides käibib dollar.

Tegime kolm võrratut päevaretke, esimese liinibussiga 250 km läbi asustamata kõrbe itta, kuulsasse Palmyra oaasi, kus paikneb maailma üks parimini säilinud Rooma-aegseid (II–III sajand) linnavaresid.

Et taksojuhtidel tööd oleks, on bussijaamad kõikjal vaatamisväärsustest võimalikult kaugele rajatud, nii pidime meiegi mõnusale beduiinile bussipileti hinnast rohkem maksma, sest 35kraadises oktoobrikuumuses pikka jalgsimatka ja mäkketõusu juba ei soorita.

Vaatamist oli väga palju – arheoloogiamuuseum, võimas Baali tempel, kolmeosalise võidukaarega algav rohkem kui kilomeetri pikkune sammastik-peatänav, antiikteater jpm.

Palmyra kalmistu ehk nekropol koosneb ligi 150 ainulaadsest suguvõsa torn-hauakambrist – iga põlvkond ehitas seda kõrgemaks, sarkofaagide ja urnide kõrval olid kadunukeste raidkujud. Linna kohal kõrguval mäel on võimas vallikraaviga ümbritsetud araabia tsitadell, mis omandas praeguse ilme XVII sajandi algul. Siit saab parima ülevaate varemetelinna suurusest.

Suurejooneline Bosra

Kuna rühmaekskursioone sealmail ei toimu, tegime järgmised ringreisid hotellist pakutud autoga koos juhiga, mis oli küll suhteliselt kallis (umbes 48 € päev kahele), kuid mugav.

Algul suundusime põhja poole, arvatavatesse kristluse tekkepaikadesse Anti-Liibanoni eelmäestikus. Yabrudis nägime ürginimeste koobast ja nõlva uuristatud hauakambreid.

Järsul mäenõlval paiknev aramealaste püha linn Maalula jättis aga unustamatu mulje. Püha Sergiuse ja Sarkise kloostri lähedalt algav võrratu kitsas kanjon päästis legendi kohaselt kristlasest neiu Tekla Rooma leegionäride käest, selle teises otsas, mägilinna kohal kõrgub temanimeline kaunis kreeka õigeusu tegevklooster, rohkelt on koobashaudu.

Linnakeses oli ka paar väikest mošeed, kuid mingit usuviha me kusagil ei täheldanud.

Tutvusime ka madalale mäetipule ehitatud suure Seidnaya kloostriga, kus oli uhkeid mosaiike, väärtuslikke ikonostaase, varjulisi istumisnurgakesi ja muidugi “kohustuslik” imettegev ikoon. Siin elas ka tavalisi lastega perekondi ja katuseterrassidelt avanes lummavaid vaateid.

Viimane retk viis meid Damaskusest ligi 120 km lõuna poole, praeguste rahutuste alguspaiga Dara’a lähistele, kus Kristuse-eelsel ajal laius rikas Nabatea riik. II saj algul sai Bosra roomlaste Araabia provintsi pealinnaks ja siia ehitati suurejooneline keskus.

Kuna kohalik basaltkivi on väga kõva, leidub siin vähem kaunistusi, kuid see-eest on kogu linnasüda suhteliselt hästi säilinud. 15 000 pealtvaatajat mahutavas Bosra amfiteatris saab ka praegu etendusi anda, purunenud on vaid mõned loožide seljatoed. Hiilgav akustika lubab laulu kuulda ka ülal, 37. reas, massiivsed trepid-võlvkäigud võimaldavad publikul mugavalt pääseda vajalikku sektorisse ja kõrgusele, 1800 aastat tagasi tegutses siin isegi puhvet!

Bütsantsi ajal, V–VII sajandil ehitati linna mitmeid varakristlikke kirikuid, millest osa muudeti hiljem mošeedeks, nagu ka Rooma termid hammamideks. Kuna hiljem pole siin eriti elatud, on säilinud põnev müüride ja sammastega tänavatevõrk.

Teel läbi ajaloolise Haurani piirkonna nägime musti rauamägesid, mis on andnud nime Suweida linnale ja maakonnale (mouhafazat) ning tutvusime sealse esindusliku muuseumiga.

Antiiklinna Kanatha (Qanawat) hiilgeaeg oli juba seleukiidide ajal (Aleksander Suure väejuhi Seleukose poolt Aasias loodud riik, III–I saj eKr). Zeusi templi varemetest leiab uhkeimad basaltkaunistused, linna nimi tähendab kanalit, mille abil niisutati ümbritsevaid põlde.

Väikeses Shahba linnakeses sündis 204. aastal araabia päritolu tulevane Rooma keiser Marcus Julius Philippus (244–249), kes andis oma sünnilinnale rohkelt rikkust ja privileege, nimetades selle Philippopoliseks.

Siin on säilinud maailma üks parimaid kreeka-rooma põrandamosaiikide kogusid, lisaks teater ja rohkelt varemeid, mida sisutiheda reisi lõpus ehk enam hinnatagi ei oska.

Tagasitee Beirutisse sujus rahulikult – koju oleks saanud lennata ka Ammānist, aga see olnuks kallim ja kolme sarnaste ajaloomälestistega riiki korraga hõlmata on paljuvõitu.

Jääb üle rõõmustada, et õigel ajal ära käisime ja loota, et olukord maailma kultuurihällis rahuneb peagi.