Kuidas väetada püsikuid?

Püsikud on rohttaimed, mis kasvavad meie peenardel normaaltingimustel alati üle kahe aasta. Lisaks päikesele ja veele vajavad nad ka piisavalt toitaineid. Väetamine on üks kõige tähtsamaid võtteid taimede iga aastasel hooldamisel.

Isegi kui rajamise eelselt on antud taimede kasvuks piisavalt toitaineid, olgu see siis orgaaniline (sõnnik) või mineraalne, ei piisa sellest lõputult.

Kõige tähtsamad toitained taimedele on lämmastik, fosfor ja kaalium. Lämmastik (N) soodustab lehtede kasvu, kaalium (K) on vajalik õitsemisel ja viljade valmimisel. Sageli on kaalumirikkad suviste potitaimede väetised. Fosfor (P) tagab tervete juurte kasvu ning on noortele arenevatele taimedele hädavajalik. Väiksemates kogustes vajavad taimed magneesiumi ja väävlit ning väga väikestes kogustes mikroelemente nagu nt mangaan, raud, tsink jne.

Üldiselt on mikroelemente aiamuldades piisavalt, kuid puudus võib tekkida just aluselises mullas, kust taimed on võimetud omastama mangaani ja rauaioone, mistõttu tekivad hapulembelistel taimedel  kollased lehed. Kõik toitained on taime kasvu ja arengu seisukohalt ühtviisi tähtsad ning üks ei saa asendada teist.

Püsikute väetisevajadus on väga erinev. Tugevakasvulised ja lopsakad püsikud vajavad rohkem väetist. Padjandtaimi jt madalakasvulisi püsikuid tuleb väetada väga tagasihoidlikult. Et taim suudaks vajalikke toiteaineid omastada, tuleb vaadata, et taim kasvaks talle sobival  mullal. Väga oluline on püsikute kasvatamisel kasvukohta valides arvestada nende loomulike kasvunõudlustega.

Meeles tuleb pidada:

• Enne väetise ostmist lugege pakendilt juhiseid ja veenduge, et just seda on vaja.
• Püsikutele on kasu üldväetisest varakevadel (kasvu alguses) pärast rohimist ja enne multšimist.

• Lämmastikuga väetada ainult kõrgekasvulisi ja lopsakaid lilli kasvamise ajal kuni juulikuuni (juhul kui ei kasutata komposti või kõdusõnnikut).
• Kui muld on kuiv, ei saa taimed toiteaineid kätte. Taimed omastavad toitaineid vees lahustunud kujul. Puistake väetis ümber taime, rehitsege ning kastke maapind

• Kasvuaegselt on eriti efektiivne anda toitained koos kastmisveega, kasutades vees lahustuvaid pulbrilisi või vedelväetisi.

• Püsikute sügiseseks väetamiseks sobivad kõige paremini kloorivabad fosfor- ja kaaliumväetised. Väetised muudavad õite värvi erksamaks, parandavad seisu-, haigus- ja talvekindlust.

• Ära väeta üle! Üleväetatud taimed on õrnad ja haigustele vastuvõtlikud. Ka võivad nad kaotada oma iseloomuliku vormi ja värvi.

• Väldi väetise graanulite sattumist lehtedele võilehekaenaldesse, võib tekkida kõrvetamise oht.

• Kompost parandab mullaomadusi, aga kui komposti on lisatud sõnnikut  on see ka väetise eest.

• Kõdunemata taimeosadega kompost ja ka osa multšimaterjale (puukoor, saepuru jne) tarvitab kõdunemisel lämmastikku -  seega tuleb seda väetamisel arvestada ning suurendada lämmastikukogust umbes 20% võrra.

• Orgaanilistest väetistest, mis on ka ühtlasi lämmastikuallikad, on soovitav kasutada kanasõnnikut, verejahu, virtsa (lahjendada 1:10) samuti erinevaid taimseidleotisi.

• Enamus taimed vajavad kasvamiseks neutraalselt mulda. Happelist mulda saab neutraliseerida kasutades selleks puutuhka, kondijahu, dolomiidijahu vms, mis ühtlasi sisaldavad taimedele vajalikke toitaineid (P, K jt).

• Hapulembeliste taimede (rododendronid, põõsasmustikad, mitmed okaspuuliigid, astilbed ja hortensiad) muld neutraliseerimist ei vaja.

• Sibullilli väeta siis, kui nad on kasvuhoos ja õitsevad.

• Roose väeta kevadel pärast kärpimist.

• Jätkates väetamist taimede intensiivse õitsemise ajal, samal ajal eemaldades närbunud õied enne kui need jõuavad seemnemoodustamise staadiumisse, jätkab taim õitsemist nii kaua kuni ilmad lubavad.

• Madala lämmastikuga sügisväetist antakse taimedele augusti keskpaigast septembri lõpuni.

• Maasikat, vaarikat, mustikat jne väetatakse kohe pärast saagi koristamist.