Jaanilillede kaks nägu ja tegu

Eestlased on ikka natuke põikpäised olnud ja oma taga ajanud. Isegi ühises jaanililles pole põhja- ja lõunaeestlased suutnud kokku leppida.

Põhja-Eestis on jaanililleks pääsusilm

Heal lapsel olevat ikka mitu nime ja seda ka jaanilillel ehk pääsusilmal: käosilm, kukesilm, neitsitina, siniõllud, õlõngas jt.

Jaanilill ehk pääsusilm (Primula farinosa) on lähedane sugulane hariliku nurmenukuga (P. officinalis), aga on meie looduses vähem levinud ja ka väiksema praktilise kasutusega. Jaanilill eelistab nimelt aluselist kasvukohta ja seda tuleks rangelt jälgida ka tema külvil koduaeda ning kasvatamisel.

Looduses leidub pääsusilma lubjalembestel niiskematel niitudel, madalsoos ja kraavikallastel. Tegu on lühiajalise püsikuga, mille peamine osa asub lühikese risoomi näol pinnakamaras.

Jaanilill õitseb mais-juunis. Lehekodarikust väljub enamasti üks (harva kaks) keskmiselt paarikümne sentimeetri pikkune roosakas-punakas lehtedeta kobarõisik. Õiekrooni läbimõõt on 7–10 cm, kultuursortidel suurem.

Äraspidimunajad kuni süstjad lehed asetsevad juurmise kodarikuna. Juuli keskel kuivab enamik lehekodarikust ära ja pärast väikest puhkepausi ilmuvad sügisel uued lehed, millega taim ka talvitub. Paljuneb seemnetega.

Vanemas rahvameditsiinis on jaanilille kogutud kevadel. Kuivatatud leheürdiga, aga ka õitega, on ravitud köha. Uuemates ravimtaimeraamatutes teda ei mainita.

Küll võiks jaanilille senisest rohkem kasvatada koduaias kiviktaimlas, laiguna püsilillepeenral koos nurmenukuga. Suvel tekkiva tühimiku täiteks sobivad madalad astrid või külvake saialille, et kesksuvel ja sügisel oleks, mida vaadata ning vajadusel vaasi viia.

Arvestada tuleb ka seda, et jaanilill ei ole ka koduaias pikaealine. Kolme-nelja aasta pärast tuleks teha korduskülv ja vanad taimed välja kitkuda.

Lõuna-Eestis on jaanililleks härgheinad

Harilik härghein, jaanilill ehk kuupäevarohi (Melampyrum nemoro­sum) on niiskete puisniitude ja hõredate metsade taim ning hakkab omapärase värvika iluga kaugelt silma. Eestis on ta kõikjal sage.

Härgheinad on väikesed üheaastased vastastikuste lehtedega rohttaimed. Tema õied on kollased, aga kõrglehed, mille kaenlas õied paiknevad, lillakad. Seega tundub esmasel vaatlemisel, et tegu on kollase-sinise-lillakirjude õitega. Kõrglehed tunduvad õitena vahel ka seetõttu, et päris õisiku tipul asub nendest moodustunud tihe lillakas tutt. Õisikud võivad olla 2–15 cm pikkused.

Miks jaanilill? Arvata on, et nimevalikul polnud mingit tähtsust mehepoeg Jaanil, vaid need mailaseliste hulka kuuluvad lilled said jaanililleks hoopiski põhjusel, et hakkavad õitsema suve saabudes, jaanipäeval. Õitseb juunist augustini.

Looduses on harilikul härgheinal veel teine, aga vähem värvikas ja silmapaistev sugulane palu-härghein (M. pratense). Haruldasem, aga ehk samas ka kõige kaunim on peamiselt Lääne-Eesti saartel esinev põld-härghein (M. arvense).

Kõik härgheinad on poolparasiidid. Poolparasiit on taim, kes osa oma toitainetest toodab ise, kuid osa saab teistelt taimedelt. Sellise kohastumise tõttu on härgheina enda juured väga kehvalt arenenud, õieti tal polegi suuremaid juuri. Kinnitub tavaliselt puude ja põõsaste juurtele.

Härgheinad on mürgised. Tema seemneid söövad aga meeleldi metsalinnud. Sobib hästi lõikelilleks vaasi ja püsib seal üsna kaua, eriti veel kui taimed kiskuda üles koos õrnade juurtega ja pakkida need niiskesse samblasse.