Mürgine ja muu tolm

Tolm on tahke aine ülipeened osakesed, mis õhku paisatuna seal mõnda aega hõljuvad. Tolmu tervistkahjustav toime sõltub aine füüsikalis-keemilistest omadustest, näiteks lahustuvusest, kübemete suurusest, kujust, tihedusest ja elektrilaengust.

Tervisele kõige ohtlikumad on anorgaanilised tolmud – eriti kvartsitolm, kuid muidu ka suhteliselt ohutumad orgaanilist päritolu tolmud (villa-, puuvilla-, puidu- ja jahutolm) võivad suuremates kogustes põhjustada haigestumisi. Mürgiste ainete tolmud võivad aga esile kutsuda raske mürgistuse. Elektrilaengut kandvad tolmukübemed püsivad õhus kauem ja peetuvad kergemini kopsudes, tehes tervisele rängemat kahju. Kuid asbesti teravaservalised kõvad kübemed kahjustavad hingamiselundeid mehhaaniliselt.

Tööstustolmud võivad olla koostiselt mineraalsed, metalsed, orgaanilised ja segatolmud.

Kuni 90% sissehingatavast tolmust jääb pidama ülemistesse hingamisteedesse (nina, kõri, hingetoru), 10–15% peenemaid kübemeid pääseb alveoolidesse ehk kopsusombukestesse, kus võivad tekitada kroonilist põletikku.

Allergia

Mõni tolm põhjustab allergiat. Tihti on see tekkinud kasside ja koerte nahaosistest (kõõm, karvad) ja puidutolmust. Eriti sageli tekitab allergiat mööbli ja ilupaneelide valmistamiseks kasutatav kõva puit (tamm, kanada vaher, eukalüpt, pöök, eebenipuu, must kirss, mahagon, palisander, tiik- ja mammutipuu). Kui koos puidutolmuga leidub õhus formaldehüüdi, on nende koosmõju tugevam.

Raamatukogutolmus leidub tolmulesti ja hallitusseeni. Raamatutelt tolmu pühkimine põhjustab hingamisteede allergiat. Tsemenditolm sisaldab väikesel määral allergiat tekitavat kroomi ja koobaltit ning sel on nii keemiline kui mehhaaniline toime limaskestadele. Ninasõõrmetesse tekivad raskestieemaldatavad tolmukoorikud ja isegi haavandid.

Kopsutolmumus

Vanade ahjude-pliitide lammutamisega ja graniidi töötlemisega kaasneb rohkesti räniühendeid sisaldavat tolmu, mis võib tekitada kroonilist bronhiiti ja kopsutolmumust (pneumokonikoosi), täpsemalt silikoosi.

Kopsutolmumus on krooniline haigus, mille peamine iseärasus on sidekoe rohkenemine kopsudes. Terve kopsukoe asendumine armi meenutava, hingamistalituseks kõlbmatu koega ongi haiguse algpõhjus. Normaalselt pehme, vetruv ja roosakashalli värvusega kops muutub hallikasmustaks, tihedamaks, raskematel juhtudel kohati puitkõvaks.

Kõige ohtlikum on ränioksiidi- ehk kvartsitolm, mis põhjustab silikoosi. Siis tekib õhupuuduse tunne, algul vaid füüsilisel pingutusel, hiljem püsivalt. Hingamine sageneb ja muutub pinnaliseks. Bronhide tolmuärritus ja limaskesta kahjustus põhjustab lima ja tolmuosiseid sisaldavat köha. Vahel on tuimi või pistetaolisi valusid rindkeres. Halb on seejuures asjaolu, et algjärgus ei tarvitse olla mingeid vaevusi ning haigust saab avastada üksnes kopsude röntgenipildi abil.

Kaugelearenenud silikoos võib aga tüsistuda kopsutuberkuloosiga.

Kurja juureks asbest

Asbestikiud ei sadene nagu muu tolm, vaid hõljuvad ümberringi tööpiirkonnas ja -ruumi õhus. Selle tolmu osakesed on nõeljad ning avaldavad limaskestadele peale keemilise toime ka mehhaanilist mõju.

Asbestitolmu tõttu kannatavad eelkõige ehitus- ja remondimehed. Kokkupuude seda liiki tolmuga on lammutustöödel, laevaremondil, soojusisolatsiooni hooldetöödel tööstuses, autoremondi- ja hooldetöödel jm. Pika staažiga töötajate kaebuseks on köha, hingeldus ja valu rindkeres. Hiljem lisandub nõrkus ja väsimus. Neil diagnoositakse kroonilist ülemiste hingamisteede põletikku ja/või kroonilist bronhiiti, aga ka kopsutolmumust (asbestooti) ja kopsukelme kahjustust.

Asbestil on peale selle veel vähkitekitavad omadused, mida seostatakse kopsu, suuõõne, neelu, kõri, seedeelundite ja neerude vähkkasvajatega, eelkõige mesotelioomiga. See on kopsu- ja kõhukelme ning seedeelundite pahaloomuline kasvaja.

Asbestitolmuga kokkupuutuvatel suitsetajatel esineb kopsuvähki sagedamini. Mõnikord ilmneb haigus alles siis, kui töötaja on juba pensionil.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid