Rippoksaliste lehtpuude paljundamine
Üldjuhul rippoksalisus pärilikult edasi ei kandu ja rippoksalisi puid ei saa isegi seemnete valmimisel seemnetega paljundada.
Kõige lihtsamini saab paljundada pistokste ja haljaspistikutega hästi juurduvate puude rippoksalisi vorme. Sellised vormid on hõberemmelgal ja tema hübriididel, babüloni remmelgal ja tema hübriididel ning terveservalisel ja punapajul. Pistoksad varutakse hilissügisel (enamasti oktoobri lõpus ja novembris) ja hoitakse üle talve jahedas keldris liiva sees, õues mullaga kaetuna kaeves või lume olemasolul lume all. Keldris on oht pistokste läbikuivamiseks. Eriti tähtis on pistoksi sügisel varakult koguda külmaõrnadelt liikidelt nagu babüloni remmelgalt ja tema hübriididelt, mille oksad saavad pakaselistel talvedel kahjustusi. Kevadele jättes võib pistokste lõikamisega hilineda ja mahlajooksu ajal lõigatud pistoksad juurduvad halvasti.
Pistoksad lõigatakse üldjuhul sama aasta juba puitunud võrsest nii, et kõige tipmine, veel poolrohtne osa lõigatakse ära. Pistoksad tehakse tavaliselt umbes 20 cm pikkused. Alumine lõige peaks olema punga all ja ülemine pungast veidi kõrgemal. Pistoksal peaks olema vähemalt 3 punga. Pistoksad torgatakse kevadel varakult (aprillis, kui võimalik, siis juba märtsis) mulda lavas või peenral nii, et ülespoole mullapinda jääb üks pung (pungapaar). Lava on hea katta kilega või klaasist lavaraamidega, et hoida lavas kõrgemat õhuniiskust. Peenral kaetakse pistoksad kuivamise vältimiseks kilega. Umbes kord nädalas, olenevalt ilmast, tuleb pistikuid kasta.
Haljaspistikuid tehakse kasvuperioodil enamasti juuni lõpus ja juulis. Haljaspistikuid lõigatakse soovitavalt emataimelt hommikul, kui lehtede turgor on kõrge. Haljaspistikuid tehakse sama aasta võrse keskmisest osast, kuna tipp on tavaliselt liiga rohtne ja alumine osa on hakanud juba puituma. Parajaks lõigatakse pistikud varjulises ja jahedas kohas ning valmis lõigatud oksi tuleks hoida otsapidi vees. Pistiku pikkuseks on enamasti 1-2 sõlmevahet (pungavahet ehk lehevahet). Alumine lõige tehakse umbes 0.5 cm pungast allpool ja üldjuhul kaldu, et paljanduks rohkem kambiumi, mis soodustab juurte teket.
Ülemine lõige tehakse risti oksaga ja umbes 1 cm pungast kõrgemal. Alumisele pungale (pungapaarile) kinnituvad lehed näpistatakse ära ja alumine pung (pungapaar) surutakse pulgaga ette valmistatud auku substraadis ja vajutatakse sõrmedega kinni. Ülemisele pungale (pungapaarile) jäetakse vähemalt üks leht külge, et pistik saaks jätkata fotosünteesi. Haljaspistikute puhul tehakse tihti substraat kahekihiline - all on muld ja peal umbes 5-10 cm kihina turba ja liiva segu. Turba-liiva segu on enam-vähem steriilne ja nii saab vältida mädanikke. Kui juured on tekkinud, jõuavad need mullani, millest noor taim toitu hakkab ammutama. Haljaspistikuid peab kõrge õhuniiskuse saavutamiseks katma kilega, varjutama ja aeg-ajalt piserdama. Kuumadel ilmadel on piserdamine hädavajalik vähemalt kord päevas, vahel ka rohkem.
Pistokstest või haljaspistikuist paljundades saab vormist roomava variandi, millele tüvi tuleb ise noort taime toestades ja üles suunates kasvatada.
Remmelgatel saab piisavalt suurte emaisendite olemasolul kasutada ka pistvaiu, mis varutakse kevadel enne elutegevuse algust. Pistvaiad saetakse tavaliselt 1-1.5 m pikkused ja läbimõõduga 5-8 cm. Kangiga lüüakse maasse auk ja pistvai istutatakse 30-50 cm sügavusele. Kuival ajal vajavad pistvaiad kastmist.
Spetsiaalsetes tingimustes (substraadi ja õhu temperatuur ja niiskus kontroll koos kasvuainete ja mädanikke alla suruvate taimekaitse preparaatidega kasutamisega) saab pistikuist ja haljaspistikuist juurutada ka enamikku teisi rippoksalisi lehtpuid.
Enamike lehtpuude rippoksaliste vormide puhul kasutatakse paljundamiseks siiski pookimismeetodit. Rippoksaliste vormide aluseks kasutatakse tavaliselt 4-6 aasta vanuseid puid, mis kasvatakse ette väga tihedas asetuses, et saada pikad, peened ja sirged tüved. Üldjuhul võetakse aluseks vormiga samasse liiki kuuluv taim („vihmavarjujalakale" 'Camperdownii' aluseks harilik jalakas, „leinaläätspuule" 'Pendula' aluseks suur läätspuu jne.). On ka erandeid - rippuvate okstega pajusid poogitakse tihti spetsiaalsele hübriidse päritoluga alusele, rippuvate okstega kirsipuid magusale kirsipuule ning õunapuid erineva kasvutugevusega kloonalustele.
Enamasti rippoksalisi vormide pookimisel kasutatakse oksastamist, s.o. poogend võetakse 2-4 pungaga. Oksastamine toimub varakevadel avamaal ja talvel kasvuhoones.
Suhteliselt hästi kasvavad kokku pihlaka, õunapuu, kirsipuu ja raagremmelga rippoksaliste vormide poogendid, halvemini jalaka, saare, haava, hobukastani, mooruspuu ja suure läätspuu, üsna halvasti aga pöögi, tamme, kaskede, halli lepa vormid.
Aeg-ajalt poogitakse kõrgele tüvele ka pikkade kaarduvate okstega roose ja tuhkpuid. Tuhkpuid poogitakse tavaliselt pihlakale.
Pookimine vajab harjutamist ja õigeid võtteid on hea õppida mõne vilunud taimepaljundaja käe all.
Kaskede ja haabade rippoksalisi sorte paljundatakse koekultuuri laborites.
