Kui tallinlane Nele Tõniste 2008. aastal Inglismaale permakultuuri kursustele läks, oli ta esialgu kergelt pettunud. “Arvasin, et tegu on aianduskursustega. Tegelikult hõlmavad permakultuuri põhimõtted väga paljusid elualasid. Pole oluline, kus neid kasutada,” selgitab Nele, lisades, et eelkõige on see aga kavandamise süsteem, mis jälgib ja jäljendab looduslikke ökosüsteeme.

Kui tavaliselt läheb inimene elupaika valides tühjale maalapile ja asub seal ümberkorraldusi tegema oma nägemusest lähtudes, siis permakultuuri puhul käib asi vastupidi – inimene läheb maa juurde valmisolekuga kohanduda, toimida nii, nagu on hea just sellele maalapile, loodusele ja ümbritsevatele oludele, selgitab Nele Tõniste.

Ta viitab, et permakultuur jälgib nelja eetilist printsiipi: hoia maad, hoia inimest, jaga ümbritsevaga seda, mis sul üle jääb, ning sea piirang tarbimisele.

Kellele ja miks?

Eestisse naastes tundis Nele Tõniste kohustust oma teadmisi jagada. Kui ta küsis sõbrannalt, mida sõna “permakultuur” võiks tähendada, kõlas vastus “midagi Siberi väikerahvastega seotut”. Nüüdseks on korraldatud mitmeid õpitubasid ja seda mõistet tundvaid eestlasi võib kokku lugeda juba sadades.

Huvi on endiselt suur – oktoobris toimuva permakultuuri kursuse 40 kohta said kiiresti täis. Harjumaal asuva Lilleoru ökokogukonna korraldatud kursuse viib läbi rahvusvaheliselt tuntud permakultuuri ekspert Albert Bates koos abilistega.

Kursus on mõeldud inimestele, kes soovivad teadlikult oma eluviisi kavandada, kujundada oma kodu ja selle ümbrust linnas või maal ning tegelda kogukonna arendamise ja sotsiaalsete teemadega.

Peenar kivimajade vahel

Nele Tõniste sõnul ei ole permakultuuri sisu eestlastele kui põlisele talurahvale tegelikult midagi uut. Oma kartulit ja porgandit on ikka kasvatatud, ilmakaari maja ehitamisel ka jälgitud. Selle peene nimega kultuuri põhimõtted aga õpetavad ümbritsevasse teadlikumalt suhtuma ja nägema tervikut.

“Kui noored kolivad maale ja neil on väike tükk maad, siis enne seemne mulda pistmist tasub aeda ja loodust jälgida – kuhu päike paistab, millised on madalamad ja kõrgemad kohad ja nii edasi. Mõistlikult tegutsedes on võimalik vähese pingutusega saada väga head saaki,” toob ta näite.

“Või kui sul on linnas aed ja soovid peenraid multšiga katta, kuid pead selle hankimiseks 50 kilomeetrit sõitma, siis see ei ole mõistlik lahendus. Eesmärk võib ju hea olla, aga selleks ei peaks kohutavalt pingutama. Oluline on tasakaalu leidmine,” rõhutab Nele.

Maal kasvanud ja juba lapsena kõiki aiatöid teinud naine rajas ka Tallinna kolides kivimajade vahele väikese peenramaa. “Ma poleks uskunud, et üheksalt ruutmeetrilt nii palju toitu saab!” tunneb ta oma väikese eksperimendi üle rõõmu.

Kõige tähtsam on muld

Loodusseaduste järgimist kui üht permakultuuri põhimõtet aitab lahti seletada Margus Ess, kes on ametilt Jõgeva Sordiaretuse Instituudi seemnekasvatuse agronoom.

“Piltlikult öeldes tuleb ujuda allavoolu, mitte vastuvoolu. Kui elav loodus iseendaga hakkama saab, miks siis inimeste suured ponnistused tihti vastu taevast lendavad?” räägib ta ideest, millest permakultuur alguse sai.

Looduslähedase elustiili üks väga tähtis osa on ka õige toitumine. “Kuna taimed toidavad inimest ja taimi toidab omakorda muld, siis põhiline on mulla eest hoolitsemine. Teine väga tähtis asi on see, kus ja millises majas inimene elab,” jõuab Ess välja lihtsate ja igapäevaste asjadeni.

Tema sõnul alahinnatakse tänapäeva kiirustavas maailmas planeerimise ja mõtiskluse faasi, tahetakse kohe tegutsema hakata. “Kahe nädalaga on saab ka maja valmis ehitada, aga tavaliselt ei ole võimalik sellises majas kaua elada,” tõdeb Ess.

Esimene aasta krundi ostmise ja maja ehituse vahel peaks tema sõnul olema puhtalt vaatluste aasta. “Käid seal eri aastaaegadel, jälgid aeda, vaatad, kuhu maja sobiks. Alles siis hakkad detailselt kavandama, ja kui lõpuks n-ö vormivalamiseks läheb, käib see juba hetkega. Ja mis põhiline – maja on kasutatav pikka aega ja sa ei pea hakkama midagi kardinaalselt ümber tegema,” toob Ess välja põhjuse, miks kavandamine enne tegutsemist ei ole raisatud aeg.

Mitmekesisus ja jagamine

Kolmas mõõde permakultuuris on naabrid ja suhtlus teiste inimestega ehk kõik sotsiaalsed sfäärid. Nele Tõniste ütleb, et nii aiapidamises kui ka inimsuhetes on oluline mitmekesisuse loomine.

Õigete taimede ühel peenral kasvatamine aitab vältida kahjurite levikut; eri oskuste ja taustadega inimeste koos tegutsemine on tulemuslikum kui üksi pusimine.

Permakultuuris on tähtsal kohal grupitegevus, koostöö ja vastastikku kasulikud suhted. Lisandub veel õiglase jagamise printsiip – anna ära ülejäägid ja ära tekita jäätmeid.

“Kui vaatame loodust, siis seal ei ole prügi. Kui kellelgi on midagi üle, siis järgmisele on see vajalik algaine. Kõik on terviklik ja omavahel ringluses,“ ütleb Tõniste kokkuvõtteks.

Ess lisab, et permakultuur kui suhteliselt laialivalguv ja peaaegu juba iga eluala hõlmav süsteem tähendab mõtestatud tegevust, kus kõik sobitub loomulikult omale kohale.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid