Sarapuu kaloririkkad viljad - Eestimaa looduse tipp
Ma pole kuigi usin pähklil käija, kuid tänavu mihklikuu algul tuli seda siiski teha. Nimelt on koduse metsaaia sarapuud viljakandeikka jõudnud.
Olgu sarapuu pealegi botaaniliselt võttes põõsas, minu jaoks on ta viljapuu, pealegi kodumaa looduse absoluutne tipp-viljapuu. Teist nii heldelt toitvate viljadega tegelast meie loodus ei tunne.
Tõsi, tammed on ju ka. Juba nad poetavadki tõrusid. Kohal on talvevarusid koguvad pasknäärid, kes karjuvad krrääts ja krrääts, nagu mingid riiakad papagoid. Tänu pasknääridele on kasvama läinud ka need viljuvad tammepuud. Huvitav on jälgida, kuidas pasknäär võras sabistab ja väga hoolsalt valib järjekordset tõru. Mu meelest mõttetult hoolikalt, tõrud on ju kõik üsna ühesugused. Aga ju siis pasknääri meelest ei ole.
Paraku jääb palju-palju tõrusid kasutult puude alla vedelema. Suurepärased toitvad tõrud, mis kahjuks inimesele süüa ei sünni. Kuid Euroopas leidub ka söödavate viljadega tammesid. Nagu iilekstamme alamliik Hispaanias ja Quercus virgiliana. Viimane on heitlehine tamm ja tema levik ulatub Ungarini. Seega tasuks meil proovida seda kasvatada?
Sarapuu kaloririkkad viljad on, jah, me looduse tipp. Ja kuidagi eriline tunne on korjata esimesi pähkleid oma kodumetsas. Teades, et see on alles algus, sest sarapuud on ju veel noored. Igaks juhuks olen ma metsaaeda istutanud ka mõned harilikud kastanid (Castanea sativa). Ideaalis lausa vaimustav tuleviku viljapuumets: sarapuupähklite koristus mihklikuul, kastanite korjamine millalgi viinakuul.
Minu kastanid on kõik poest ostetud viljadest tärganud, tänavu tõin ühe nääpsu ka Alpidest. Eesti oludes oleks väga hea kastaneid saada Läti puudelt. Või Poolast. Või vähemalt Slovakkiast. Slovakkias leidub väga suursuguseid ja sadu aastaid vanu kastanipuid küllaga. Poleks üldse paha neist mõnda iseoma ihusilmaga üle kaeda…