Hiidhüatsint – veel üks aafriklasest talvituja koduaeda
Näiteks super värvipomm ja muidu ilus-graatsiline tegelane kaeralill. Too olla Hiiumaa aedades juba palju aastaid täitsa iseenesestmõistetav püsilill.
Või siis tõrvikliiliad. Nendele on meie viimased paksu lumikattega talved igati soodsad olnud. Juba mõtlen, et kas üldse ongi nii väga mõtet neid vastu talve männiokastega multšida? Kuid parem siiski karta kui kahetseda. Aga neid pidevalt iga sügis välja kaevata ja mullaseid juurikaid toanurkadesse vedelema kuhjata nagu hoopiski ei viitsi. Ah, vaevalt seegi talv mingit hirmsat paljaskülma tuleb, mis neile õues saatuslikuks võib saada. Manjaana!
On aga veel kolmaski lilleperekond, mille paar liiki Eestis avamaal vastu peab. See on hiidhüatsint (Galtonia), mille perekonda kuulub vaid neli liiki Lõuna-Aafrika suvise sajuperioodiga idapoolsest osast.
Millalgi mihklikuus Mareti taimeärist läbi põigates jäi meeltesse kummitama üks pika varrega lilleudjakas, piimvalged kellukatetilgad otsas rippu. Kuskilt mälusopist meenus, et see pidi vist mingi aafriklane olema. Paar nädalat hiljem tagasi minnes oli ta endiselt alles. Nüüd olid õitest saanud piklikud rohelised seemnekuprad.
“Vene ajal kasvatas valkjat hiidhüatsinti pool Käinat!” rehmas Maret, justkui oleks tegu mingi suvalise murtudsüdame või muu säärasega. “Ainult et nüüd enam teda eriti ei kasvatata,” lisas ta. Unustasin küsida, et miks ometi? Kas võtsid karmid talved sibulad lõpuks siiski ära? Sest raske on uskuda, et taolisest üle meetri kõrgusest toredusest keegi lihtlabaselt ära tüdineb.
Mõistagi vedasin selle Galtonia candicans’i minema ja suskasin kodus kaeralilledele seltsiks. Neist saab kokku kindlasti tore kooslus! Koht tundub ainuõige olevat: päikesele avatud kiviaia lõunaserv, kus rammus muld püsib enamuse suvestki niiske, ent kalde tõttu ei kogune talviti seisvat vett. Aga eks tule enne talve sinna siiski igaks juhuks männiokkamultši kuhjata. Sest kui on öeldud, et peab avamaal vastu, mis siis ikka, proovin järele. Ja ei katku talveks üles nagu näiteks lõhnavaid gladioole. Nood muide tänavu ei õitsenudki. Väidetavalt olnud see suvi üldse gladioolidele liiga kuum. Hmh, isegi sellele etiooplasele??
Iseenesest oli taimekasvu mõistes suurepärane Lõuna-Aafrika idaserva suvi: soe ja niiske. Tõrvikliiliad õitsesid juba juulis läbi, septembris said seemnedki valmis ja pudenesid laiali. Kaeralilled, kes muidu õilmitsesid mullu oktoobri lõpuni, kippusid lõpetama juba septembri lõpus, õite asemel varsi kaunistamas punnis rohelised viljapallid. Aafrika sügis eel siberduva kliimaga Eesti talve…
